Päeva kilometraaž: 483 km
Kuivõrd autosõidufännid Leino ja Merle laitsid maha mõtte sõita sanide juurest edasi Caprivisse (me Jürkaga fanaatiliselt ei nõudnud ka), siis leidis see hommik meid Waterbergi platoo jalamilt. Tõusime jälle väga vara, et kell 6.00 alustada lahtise autoga sõitu üles platoole, mis mõnevõrra meenutas lapsepõlves
loetud seiklusjuttu "Kadunud maailm". Ligipääsuteed sellele kõrgele platoole on limiteeritud. Kuna öösiti ja hommikul Namiibias suurtel kõrgustel just väga soe ei olnud, siis võib ette kujutada, et lahtise autoga sõites oli ikka üsna külm. Kuigi autos oli lisaks seljas olevatele riietele võimalus peale tõmmata fliisist jakk. Sõit kestis pea 45 minutit, tee peal nägime läbi tolmu, tõusva päikese taustal sujuvalt kõikuvaid torne – kaelkirjakuid.Platoo ise oli aga kahjuks pettumus. Käisime kahes loomavaatluseks kohandatud ehitises, kuid mitte kummaski ei tulnud jooma mitte ükski loom. Ainukene huvitav isend oli kassisarnane kärplane, ilusa koheva sabaga gennet, kes tuli esimeses vaatluskohas meilt hommikusööki käest ära rebima. Ragistas ja kugistas talle antud kanakonte hämmastava kiirusega.
Platoolt kokkuvõttes õpetussõnad: kui soovite Waterbergi platool loomi näha, siis võtke kas 3-4 päevane jalgsimatk või pealelõunane autosõit. Õhtul on loomad janusemad kui hommikul. Aga üldiselt ei juhtu midagi katastroofilist, kui selle platoo üldse oma Namiibia marsruudist välja jätate, Windhoeki- Etosha maanteelt on seda kaugelt näha ka.
Siiski juhtus platool olemise ajal erakordne sündmus. Märkasime maas vedelemas väikest musta prügikotti ja uskuge, meie musta nahavärviga autojuht jättis auto seisma ja korjas selle kilekoti üles! Igati kiiduväärt muidugi, aga suuremale osale Aafrikast mitteomane tegevus.
Seejärel suundusime Swakopmundi peale, kuhu läksime ainult seoses sellega, et Caprivisse ei läinud ja Fish River kanjonisse ei oleks jõudnud. Alguses olime soovinud seda "depressiivset saksa väikelinna" vältida, kuna selliseid linnakesi on ka Euroopas täitsa mitu tükki. Nüüd tagantjärele aga ei kahetse. Jõudsime kohale jälle õhtul, et veel ruttu ookeani kaldal päikeseloojangut nautida. Nautija on pildilt lihtsalt leitav.
Merle: Tee Swakopmundi - TransKalahari Highway. Mida lähemale rannikule seda kõrbemaks maastik muutus. Enne seda (põõsavööndis) olid siiski ka tüügassead teeäärsed kaaslased :)
Swakopmund:
Seejärel sõime Lighthouse nimelises kohas jälle väga maitsva õhtusöögi. Sissejuhatuseks soovitas Leino võtta mõned värsked austrid, sest need olevat head ning 4 korda odavamad kui Euroopas (6 tükki maksis ca 70 ühikut). Mina ja Jürka ei olnudki neid varem proovinud ja tellisimegi. Oli üpris omapärane, sidrunimahla peale ja läks alla küll. Jürkale täitsa maitses, mina arvan, et pigem eelistaks neid grillitult. Sellega pidusöök veel ei lõppenud, järgnes grillitud lobster, MMM, KUI HEA! Maksis üsna palju, 250 ühikut, kuid jälle 4 korda odavam kui meil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar