Päeva kilometraaž: 421 km
Algpunkt: Swakopmund. Alustasime mõnusa saksapärase hommikusöögiga (see on minu arvates üks päeva parimaid osi, mida tuleb tõsiselt nautida). Edasi seadsime rattad tagasi sisemaale, risti läbi Namib'i kõrbe (Namib-Naukluft'i rahvuspark), suunaks kuulsad Sossusvlei düünid. Hea kruusatee viis läbi kõrbe. Paremal-vasakul täielik tühjus - ainult tasane kruusane kõrb, ei ühtki taimelible ega looma, taamal vaid mäestikud.
Welwitschia Drive - nimelisel teel nägime müstilisi eelajaloolisi taimi, velvitšiaid, millest vanim 1600 a. vana. Et keskelt muudkui kasvavad ja otsast kuivavad ja nii tuhat aastat järjest, kui miskit vahele ei tule.
Muljetavaldav oli ka "Kuumaastik" - suur kanjon erinevate värviliste kaljumoodustistega. Lisaks leidus kividel samblikku, mis sellele vett tilgutades hakkas end liigutama, et vähest saadud niiskust kohe kasvamiseks ära kasutada.
Merle: Kõige vanem taim oli aiaga ümbritsetud ja seda sai spetsiaalse platvormi pealt kaeda.
Peale Welwitschia Drive'i läbimist nägime oma sõidusuunal suurt tolmupilve ja autot uhkeid piruette tegemas. "No, tore!", mõtlesid ja kommenteerisid enam-vähem kõik.
Isegi siin on mingi
rullnokk jõudnud kõrbe oma maasturit katsetama. Kohale jõudes avanes aga teistsugune pilt. Kolm suht õnnetu olemisega keskealist hispaanlast kükitas teelt välja sõitnud Subaru Foresteri kõrval, millel kõik neli ratast lääbakil all - auto oli läbi teinud juba eemalt nähtud piruetid ja lisaks löönud kõik teljed-rattad vastu suht suuri kive viltu. Kuidas neil õnnestus praktiliselt sirgelt ja tasasel teelt niimoodi välja sõita, jääbki ilmselt looduse saladuseks. Kuna antud kohas mobiililevi ei olnud, siis avanes võimalus kasutada otstarbekohaselt ka meie laenutatud satelliittelefoni. Kuna hispaanlastel oli inglise keelega oluliselt kehvemini kui meil, siis rääkisin ise nende AVISega jutud maha. Satelliittelefoni kuuldavus oli üsna nadi või ei tahtnud toru otsas olev tädi aru saada, et inimesed tahavad, et neile järgi tullakse. Tädi korrutas pidevalt, et toogu nad auto ära või homme tuleb transport järgi. Samuti nõudis tel. numbrit kohas, kus pole levi. No, ei saanudki tädist jagu. Et inimesi siiski mitte keset kõrbe jätta, sõitsime ainukese inglise keelt kõneleva mehega ca.kilomeeter eemale ühe mäe otsa, kus leiduski mobiililevi ja sealt helistas mees juba ise. Lõpuks saavutati kompromiss - auto tuleb paari tunni pärast järgi ja tädi sai ka telefoninumbri. Sõitsime edasi Sesriemi/Sossusvlei suunas.
Jällegi hulk ilusaid mägiseid poolkõrbelisi tühje maastikke mõnede jõeorgude, orüksite ja üksikute karjaaedadega. Head laiad kruusateed.
Paraku jõudis pime jälle enne kohale kui meie. Sesriemi külas (Sossusvlei n.ö. "värav") oli tükk tegemist , et välja nuputada, kuhu magama läheme. Otustasime, et täis kõht on targem kui tühi ja seadsime rattad Sossus Dune Lodge'i poole. Seegi asutus osutus parajaks müstifikatsiooniks. Olles sõitnud üksildast kivist teed külast välja, jõudsime parkimisplatsile. Ülal, mäerinnatisel särasid loodži tuled, pimedast ilmus must kogu ja võttis meid oma hoole alla. Parkisime auto ning saime sõidutatud ca. pool kilomeetrit üles mäkke naljaka elektri-ATV-ga. Lodge koosnes mõnusatest bangalotest, neid ühendavast puust sildade- ja platvormide süsteemist ning ühistest suurematest majadest nagu baar ja restoran. Kõik väga stiilne, kõrbesse sobiv ja ütlemata mõnus. Kuna ööbimine osutus liiga kalliks (1800 NAD e. 2400 EEK nägu), siis soovisime vaid õhtust süüa. Ühtlasi kurtsime ka, et ei saanud hilise kellaaja tõttu enam Sossusvlei luba soetada. Meie manageerija lubas kõige eest hoolitseda ning laskis kõigile sissejuhatuseks mahlad välja valada ning pani luksuslikku vastuvõturuumi istuma. Varsti teatati, et söök saabub. Taas oli tegemist kolmekäigulise ÄÄRMISELT hea einega, juba varasemast tuntud püreesupp, grillitud loomaliha ja magustoit. Loomulikult keerasime ka kaks kohustuslikku pudelit Lõuna-Aafrika punaveini sisse. Arve osutus taas ehmatavalt väikeseks sellise nelja-viietärni koha kohta - ca 200 NAD / 260 EEK. No, mina soovitan küll Namiibiasse kasvõi söömareisile minna.
Igal juhul teatas meie asjamees, et ta on sotid selgeks rääkinud ka kellegi onu Theo'ga, kes organiseerib meile läbipääsu, ööbimise autotelklaagris jm. vajaliku. Hea tujuga jätsime ka üsna korraliku jootraha. Ning hämmastusega pidime tõdema, et jällegi, erinevalt tüüpilisest Aafrikast, kõik asjad toimisid. Bensiinijaamas ootas oma maasturiga onu Theo, kes väitis, et ta on selle laagri ülem, juhatas meid telkimisplatsile ja andis juhised homseks värava läbimiseks. Skeem oli lihtne - tuleb lihtsalt sõita väravasse, öelda, et onu Theoga on räägitud, käia, düünid ära vaadata, tagasi tulla ja raha siis putkasse ära maksta. Skeem tundus küll kahtlane, aga kuna see mingit ohuelementi nagu ettemaks ei sisaldanud, siis arvasime, et mis seal ikka. Vanale andsime küll siiski üht-teist pihku. Oli ta ka hilja õhtul ekstra meie pärast välja sõitnud.
Telgid üles ja tuttu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar