13.06.2008 Esivanematega tuld hõõrumas ja võsaretkel

Leino:

Päeva kilometraaž: 449 km

Tänane hommik oli päris-päris jahe. Ots pistis pea telgist välja, lõdises natuke, ruigas:”Aafrika!” ja puges tagasi soojemaid vatte otsima. Sooja oli tervelt 6 kraadi ;-) Kiire hommikueine ja sanid (laiemalt tuntud ka bušmanide nime all) tulid meile järele, et metsa/võssa meelitada. Alustuseks tegid mehed demonstratsioonesinemise “Kuidas lihtsast puupulgast tuld välja pigistada”.

Sellest oleks Viljandi tikuvabrikule väga hea reklaami saanud. Tuksi läks asi korda viis ja iga kord tuli jälle uuesti alustada. Isegi Jürka-Otsa jõulised kämblad ei aidanud. Väidetavalt läheb vihmaga tunde, et tuld üles saada. Milleks siis enam tuld vaja, kui kõik on oma nahavahe soojaks nühkinud jäi arusaamatuks... Kuivõrd meil paistis päike, sai tule üles kõigest paarikümne minutiga. Ääremärkusena võib mainida, et abitult tuld puuriv Ots oma 192 cm-ga oli 1,5-1,6 m kohalike hulgas pisut rohkem kui koomiline. Tuli pölemas, pisteti pähklid süte alla küpsema ja siis punuma.



Võsas läks asi keerulisemaks, tutvustati erinevaid taimseid vahendeid elu edendamiseks. Eredamalt jäi meelde taim, mis aitab vihma ja suguhaiguste vastu ning samas ka naisu ära rääkida. Ühesõnaga “all in one”. Teiseks kaevas külatohter (“medicine man”) välja naeritaolise juurika, mille mahlast kolm meest said joonuks ja pestud. Tundus, et 1/2-st kilosest juurikast pigistati vett välja mitme liitri jagu :-)

'Pärast pesemist läks küttimiseks, tõsi küll imitatsiooni kujul, sest valitsus on sanidel jahipidamist kõvasti piiranud. Saime näha varitsust, ligi hiilimist ja vibulaskmist. Viimane on üsna müstiline, sest meeste väitel pidid nad terve kaelkirjaku 30-40 cm kõrrest noolega maha võtma. Muidugi ei ole mäng päris aus, sest kohalikud kihvtisegajad määrivad nooled mürgise ollusega kokku. Peale seda anna ainult pihta. Üks nõks muidugi asja juures on, kaelkirjak viskab koivad sirgu alles paari päeva pärast peale tabamust, sinnani peab õnnetu kütt oma jalad kõhu alt välja lükkama ja loomal kannul püsima.
































Tagasiteel korjasid kohalikud puntra hagu lõkke jaoks ja laagris kaevati ka pähklid tuha seest välja, mida innukalt ka kohapeal tarbiti. Sellega teater lõppes ja liikusime põhikülasse tagasi. Enamus mehi võtsid kohad sisse meie auto katusel. Teeolud polnud küll sellele vastavad, aga tänu “tasa sõuad, kaugele jõuad” filosoofiale elavjõus kaotusi ei esinenud.

Külas andsime vastavalt heale Aafrika traditsioonile üleliigse toidumoona trupile, aga meie üllatuseks nad seda himbadele sarnaselt teiste külaelanikega ei jaganud, vaid pistsid selle kohe nahka. Hämmastav oli vaadata vana, kes sardiinikarbi lahti kruvis ja plaginal sõrmedega selle sisu, õli kaasa arvatud, endale sisse kühveldas.

Merle: Siin nad meie toodud meelehead nosivad ja...

...Jürka tegi samal ajal sissekande külaraamatusse.

Nii palju jõudis meie toodud külakostist siiski ühte peresse - pakk makarone, mõned porgandid ja üks õun.

Egas muud, kui tagasiteele. Veterinaarkontrollipunktis lasti seekord isegi pagasiruum lahti teha, et näha, kas me juhuslikult mõnd lihakeha ei ürita tsivilisatsiooni smugeldada. Tegelikkuses tundub küll, et veterinaarpiir ei ole tehtud mitte suu- ja sõrataudi tõkestamiseks, vaid mustade eraldamiseks valgetest. Päeva teine pool möödus põnevalt ja vaheldusrikkalt autokabiinis ;-) Õhtuks jõudsime Waterbergi platoo alla. Degusteerisime veini ja biltongi (kuivatatud liha). Ots seekord rumalusi ei teinud...