08.06.2008 Katsumuste rada algab - Kaokoland

Merle:

Päeva kilometraaž: 394 km

Kaokolandist:
(http://www.namibian.org/travel/namibia/kaokoland.htm)

Täna siis jätkame oma eile alustatud nn. suursõitu - ikka Etoshast põhjapoolt Kaokolandi poole.
Ondangwa hotellis (http://resafrica.net/pandu/) hommikusöögil jälle head ja paremat täis tuubitud võtame ette oma matkanõude pesu. No nii igaks juhuks (me ei ole neid veel kasutanud ja vaja ikka oma Fairy’ga üle lasta). Täna õhtul siis plaan lõpuks ka oma supertelgid avada ja muu peen matkavarustus kasutusele võtta. Tublid nõudepesijad on Ots ja Leino ning mina filmin (nõudepesijaid) ning seletan niisama.
http://en.wikipedia.org/wiki/Ondangwa)

Enne Ondangwast lahkumist teeme linnakeses ka suure toidushopingu – vaja soetada söögikraami 3-4 päevaks endale ning himbadele meelehead. Kuna oleme juba selles nn ‚mustas Namiibias’ (ning siinkandis liigub turiste üldse vähem), siis meie toimetamisi auto ümber vaatavad kohalikud juba täitsa huviga. Nii jääb Leino auto juurde ja meie kolmekesi suundume poodi. Poeks juhtus olema muidugi kohalik säästumarket – süüa oli, kuid ei mingit peenemat valikut. Isegi moosi ei leidnud. Poodides (sellistes suuremates ja korralikemas) on siin väga turva värk. Vaadatakse täpselt, et mis sa seal toimetad ja näiteks siin pidi väljudes turvamehele oma kotisisu koos tshekiga ette näitama (kuhu ta siis tähtsalt allkirja kirjutas), ehkki ta meeter meist eemal täpselt jälgis, kuidas me maksime ja omi asju kottidesse toppisime. Aga noh, parem olgu turva kui tühjad pihud.  Vahepalana olgu öeldud, et alkoholi me siit poest ei saanudki osta (ei õlut ega veini), sest üllatus-üllatus olid suured sildid üleval, et alkoholi ei müüda L alates 13:00’st kuni P õhtuni.

Söök + 40 liitrit puhast joogivett autos ning jehhuuu! edasi Kaokolandi poole. Ja ei mingeid peatusi, sest valget aega siin raisata ei ole. Aga see, mis autoaknast paistis oli täitsa teistsugune Namiibia kui siiani olime näinud. See oli märg ja vesine. Teega paralleelselt kulges Angoola poole kogu aeg üks kanal ning teisel pool olid suuremad või väiksemad alad vee all, oli ka jõgesid. Ja palju-palju asustust. Küla külas kinni. Need veealad meenutasid veidi riisipõlde (vesi oli madal) ja lapsed-naised sulpisid seal kättpidi sees ning püüdsid kolmnurkse punutud asjandusega kalu. Palju oli ka pesupesijaid. Ja kus veidi kuivem ja rohelisem oli, olid kariloomad.

Omaette vaatamisväärsused olid muidugi teeäärsed baarid (õigemini ‚putkabaarid’). Baar oli iga teine ‚maja’, või kui suurem asula oli, siis oli lausa kahelt realt neid. Kõik need baarihooned olid muidugi oma mõõtmetelt ca 3x3m armetud hoonekesed, mille avatud uksest võis näha väikest letti ja piljardilauda (!) ning väljas ukse taga ühte plastmasslauda mõne tooliga. Ega rohkem laudu-toole poleks neil vist väga vajagi, kuna baare oli nii tihedalt… Aga nimed olid neil aafrikapäraselt toredad ja hingega pandud – Let Sweet Bar, Just Another Little Bar, Let’s Push Bar, New Paradise Bar, New Page Bar, Welcome to Medium Life Bar jne.

Autosõidule vahelduseks suutis Ots kaardi ja tarkade reisiraamatute abiga ka ühe teeäärse POI siiski meile ‚ette sööta’ – ajalooline ahvileivapuu. Selle vaatamise eest pidime igaüks 15nab’i loovutama aga oli suur puu ka. Tütarlaps, kes meid vastu võttis ja puu parameetritest ning ajaloost väikese ülevaate tegi, sai seda teha lausa puu sees, kuhu oli turistidele sätitud mõned read pinke ja talle telliskividest postament. Nagu kirikus. Jaanus: Puu pidavat oma 600 aastat vana olema ja sisemust olevat muuseas kasutatud postkontorina, kohvikuna, varjupaigana sõdade ajal ja nii edasi.

Teine autosõidu vahepala oli siiski veel - Jürka fotoka mälukaardiprojekt mingis teeäärses X küla fotostuudios. Oma olemuselt oli see ‚stuudio’ samasugune koht nagu see putkabaar. Aga siin oli üks arvuti ja pika pusimise peale sai Jürka oma asjad aetud ning maksma läks tal see arvutikasutus 50nab’i. Samal ajal jalutas Leino mööda külatänavat ja vaatas mida head ning paremat pakutakse (olla mingeid tõuke pakutud) ning mina jälgisin huviga kuidas toimib väikese X küla fotosalongis igapäevane töö. Tulid 2 koolitüdrukut (vorm oli seljas!) ja lasid endast pilti teha. Enne seda löödi kingad läikima(!) ja siis poseerima. Siis lükkas fotosalongi tädi fotokale (mingi väike digiseep) usb juhtme taha ja foto lasti otse printerisse. Pilti ma ei näinud, milline see välja tuli, kuid nägin selle hoolikat pakkimist ajalehepaberisse ning tüdrukud lahkusid stuudiost õnnelikud kui ladvaõunad.

Opuwo on viimane suurem koht enne Kaokolandi sisenemist. Tangime siin oma auto + varukanistri pilgeni täis. Kuna tankimine võtab alati kaua aega (2 autopaaki on 140l ja suure survega ei saa lasta), siis kohe on muidugi ka platsis kohalik tädi, kes algul tahab oma ehtenänni müüa, kuid siis juba pakub ennast himbade juurde giidiks. Ja platsis on ka üks himba naine – punane, paljaste rindade ja hunniku ehetega. Aga meil on kogu himbade maa seiklus veel ees ja seega tõrjume viisakalt pakkumised.
Auto tangitud ja ikka edasi. Pärast

Opuwot näeme ka sellist pilti:
http://en.wikipedia.org/wiki/Opuwo

Nüüd läheb tee muidugi juba kitsamaks ja kehvemaks. Ehkki sõita lubatakse sellel märkide järgi 80 ja 100’ga on meie sõidukiirus langenud 30-40’ni km/h.
Teeääres külad ja juba jälle teistsugune loodus. Vahepealne savann ja ühtlane põõsastik (mis algas uuesti pärast seda, kui Angooola piiri äärest suuna alla lõunasse võtsime) on asendanud armsate karvaste (Otsa termin) mägedega. Karvaste mägede näidis, taamal:

Vaatame kaardi järgi, et kus oleksid külad piisavalt kaugel ja hakkame laagripaika otsima. Kell on ca 16:30. Tunni aja pärast on pime ja pimeda kätte ei tahaks esimest korda nende telkide avamisega jääda. Ja lõppude lõpuks tahaks ühel õhtul jääda laagrisse ka valges ja nautida seda Aafrika värvide võlu, mis siin päikese loojumise ajal on. Ja see lõhn. Savanni lõhn. See on midagi sellist, mida mina ei ole varem tundnud. Kuiv, väga kuiv rohu lõhn, aga mitte üldse selline, nagu Eestis. Eestis lõhnab ka kuivatatud hein kuidagi värskelt ja niiskelt, aga siin teevad kõik see väga-väga kuiv hein, liivapinnas ja mida iganes veel kokku sellise mõnusa teistsuguse lõhna. Kuiva Aafrika looduse lõhna...

Telkide avamisest siis. See käis näuhti muidugi. On ikka mõnus süsteem küll! Valge mehe kombel laud ja toolid autost välja, priimus tulele ja esimene matkasöök valmigu! Ning valmisid klassikalised makaronid kohaliku lihakonserviga, ketshup kõige peale. Soe söök maitses kohe väga hästi (kuna lõunasöök jäi ju vahele). Veidi veel ühist laua taga istumist ja nautlemist ning siis see algas…
Nimelt lehmahääled! Vot sulle piisavalt külast eemale sõitmist. Varsti on kindlasti mõni kohalik ka siin, sest raudselt kostab meie autouste prõmmimine ja vali rääkimine ning naer ikka jupi maa taha.
Uuesti lehmahääled, aga juba palju lähemal. Ja veel need hääled, aga nüüd juba hoopis teistmoodi. Appi! See polegi lehm? Lõvi? Appi!!! Lehm või lõvi? Lõvi või lehm? Targem on ära telki ja magama kobida. Iseasi, kas nende häälte keskel muidugi und tuleb…
Leino, kes minu telgikaaslaseks on, kustub muidugi õige pea õndsasse unne. Aiman juba ette oma unetut ööd – segamini käivad peas mõtted, et varsti on meil ümber auto luusimas mõni lehm või lõvi või kohalik. Uskumatu, milline jänes ma olen! Süda jätab ikka oma mitu lööki vahele, kui poole kümne ajal kuulen, et mingi auto hääl on väljas ja see aina valjeneb. Magame teest ainult mõnikümmend meetrit ja meie auto koos oma kõrgete telkidega on kindlasti seal liikujatele hästi näha.

Külm higi otsa sees ajan Leino üles, et mis nüüd küll saab, üks auto tuleb – kuid unesegane Leino ei saa midagi aru…
Mõned tunnid öö jooksul sai vast magatud ka. Aga see oli minu reisi kõige unetum öö. Hommikul autoga teele turnides ja seal korra tagasi vaadates on eemal näha inimest, kes meie tegutsemist pealt vaatab…