Päeva kilometraaž: 441 km
Päeva slogan: STEPP BY STEPP
Eelmisel õhtul leppisime Buschfeld Park (Lodge) kokku, et hommikusööki soovime 7:00 (ehkki ametlikult on see 7:30). Meil on kiire-kiire!
Lõpuks läheb aga ikka nii, et stardime ca 8:00, sest valgest omaniku köögitoimkond (mustad) saabuvad täpselt ametlikuks hommikusöögiks ja Jürka võtab jälle ette oma fotoka mälukaardiprojekti.Aga täna on jah põhimõtteliselt jälle sõidupäev. Eks sõidupäevad on meil siin kõik, kuid antud juhul siis eile väljusime Kaokolandist ja nüüd suund sanide (ehk bushmanide, aga see halva alatooniga sõna, tuleb öelda sani (Jaanus: mis tähendab "teistsugune"...) maale. Halvemal juhul kuhugi Tsumkwe kanti.
Oo seda autosõidu rõõmu!
Otjiwarongos käime i-punkt-poes. Hangime valge peremehe käest infot sanide maa osas ja igaüks ostab veidi kojuviimise nänni. Mis ära see ära (nänn nimelt). Mina ostan 300gr värvilise kive (neid müüakse siin kilogrammides, mitte tk kaupa ja kallilt nagu Eestis). Lapsele sai lubatud ja tuleb viia. 300gr kive maksab ca 40 eek.
http://en.wikipedia.org/wiki/Otjiwarongo
PILT (värvilistest kividest)
Järgmine suurem koht on Grootfontein. Nii Otjiwarongo kui Grootfontein on kenad väikesed linnakesed – korralikud teed (ja kõnniteed), ilusad )läänelikud) ühepereelamud ning kõikjal palju lille. Siin käime SPAR poes. Kohalik SPAR on väga korralik pood. Valik eelmise säästukaga lausa taevakõrgune. Siin piirkonnas on ka palju valgete farme, ju see dikteerib ka nõudluse. Aga poes soetame jällegi veidi toiduvarusid – nii endale kui sanidele meeleheaks. Seekord valvab poe ees Ots autot ja teeb samal ajal äri ärimees Thomasega Damaralandist. Ostja Ots loovutab 2x15nab ja saab vastu graveeritud pähklid, millel tema laste nimed (Kerstin ja Mihkel). Ärimees Thomas pakub talle pingsalt ka Maria nimega graveeritud pähklit, kuid seda Ots ei soovi. (Kui me poe ette jõudes autost väljusime, siis ärimees Thomas hüppas kohe mulle ligi ja kohe laialt pärima, et kuidas meil läheb ja mis mu nimi. Et kiiresti temast vabaneda ütlesin, et kõik on väga hästi ja minu nimi on Maria. Ning läksin poodi. Ärimees aga treis ruttu Maria nimelise pähkli, Ots aga minu vestlust Thomasega ei kuulnud… Pärast ära sõites saime autos kõvasti naerda. Küll Thomasele satub varem või hiljem ette ka päris Maria ja saab selle edukalt maha müüdud.) "Ärimees Jaanus kirjeldab veel veidi: tegelikult oli lisaks ärimees Thomasele seal veel miski teine ärimees, sest Thomas ei pakkunud mulle Maria pähklit, seda tegi miski teine ärigeenius. Ja asi käis neil tõesti osavalt. Alustas juttu maast ja ilmast, kust oleme ja mis see Eesti on. Samal ajal mudis juba noaga pähkli kallal. Siis küsis, kas on õdesid või vendi. Ütlesin, et on õde nimega Külli. Seda nime ei suutnud ta järele öelda ja asus küsima laste kohta. Ütlesin laste nimed, Kerstin ja Mihkel ja tõesti, umbes minuti pärast oli tal pähklitele lisaks juba olemasolevatele loomapiltidele kraabitud Kirsten ja Michael. Mis mul siis üle jäi, pidin need pähklid ära ostma... Kirsteni sai õnneks Kerstiniks parandada, Michaeli jätsin sinnapaika. Vot siis."
http://en.wikipedia.org/wiki/Grootfontein
PILT (nendest pähklitest siis, nt peo peal, siis tajub hästi ka suurust)
Grootfonteini lähedal asub Hoba meteoriit. Maailma raskeim sellelaadne rauakamakas, erinevatel andmetel 50-60 tonni puhast rauda (st 84% rauda ja 16% niklit). Käime sedagi vaatamas, loovutades per nägu 15nab. Kohustuslikud turismikohad tuleb ka ikka läbida!
http://en.wikipedia.org/wiki/Hoba_meteorite
Ja edasi sõit ikka sanide maa poole. Keerame B8 teelt ära Tsumkwe poole, nüüd on ainult kruusateed. Esimene sanide küla peaks olema juba 80 km kaugusel.
Veterinaarkontrolli piir ja pärast seda muutub aknast nähtu 100%. Kui kogu see 80 km on ainult üks inimtühi põõsastik, siis kontrolljoone taga on kõik teisiti – suur küla oma hüttidega, palju inimesi, kariloomad igal pool. Siinsamas ka kohe silt – 6.5 km teest sanide küla.
Keerame sisse.Reception on küla keskel. Silt ütleb, et oodake palun siin, kuni teie juurde tullakse. Külas paistab kohe silma kui auto saabub, eriti veel selline suur ja jaurav. Varsti saabubki joostes poisikeseohtu mees, meie giid Thomas, kellel vanust 27 (pildil kõige vasakpoolsem).
Sanid on lühikest kasvu ja hästi kiitsakad. Juuksed on meestel ja naistel ühesugused, ehk lühike kräsupea (vist ei kasvagi pikemaks). Ja tundus küll, et ega neil poisikeseohtu meestel ka habemeajamise muret ei ole... Aga oma olemuselt väga soojad ja sõbralikud (samas kui himbade kohta võiks öelda, et olid veidi tõrksad).
http://en.wikipedia.org/wiki/Bushmen
Thomas räägib ladusat inglise keelt ja meie valime küla pikast hinnakirjast, mida näha-kuulda soovime.
Alustame külaringiga. Meiega ühinevad ka just saabunud itaallased – mees ja naine.
Kokku valisimegi samaks õhtuks veel küla tutvustava ringi ning rahvalaulud-tantsud. Järgmiseks hommikuks jätame võssa mineku. Neid on mingid institutsioonid vist omajagu toetanud ja õpetanud, et kuidas ennast turistidele müüa.
Küla on päris "läänelik", õigemini külakool, mille juurest meie ringkäik algab. Kohalik kooliõu on täis väga värvilisi kõiksugu ronimispuid jms – tõsised euroatraktsioonid. Aga lapsed on rahul ja rõõmsad. Kooli sisse ei saa, vaatame läbi akna.
Käime läbi 3-4 majapidamise õue ja teeme pilte. Lapsed mängivad kummikeksu (kummi asemel küll nn. pallinöör), täpselt nii nagu meie Eestis. Uskumatu!
Rahvatantsu ja laule etendatakse külast veidi eemal (ca 1 km) eraldi laagriplatsil. Seal me ka ööbimine ning seda teeb lisaks meile veel teinegi seltskond (5 hollandlast).
Aga rahvuslik tantsude ja laulude etteaste on äge. Kui külas on rahvas kõik riides (noh a’la Puma särk seljas ja Nike toss jalas), siis nüüd on nad ‚rahvarõivastesse’ pannud. St on praktiliselt alasti. Meestel on nahksed stringid ja naistel ka igaühel paar nahalappi ümber – üks ümber keskkoha, moodustades seeliku ja teine kuidagi suvaliselt risti üle õla.
Algul tantsivad ja laulavad ainult naised. Mehed istuvad. Nende kiitsakad kehad lähevad istudes väga hästi kokku. Valge inimene oma suurte lihastega küll pikalt nii olla ei suuda…
Suurem imestus on aga naiste prisked pepud! Muidu kiitsakate ja peenikeste saninaiste pepukannikad on kui võrkpallid. Ju siis füsioloogiliselt see nii vajalik – seljas kantav laps toetub sinna, eks sinna koguneb siis vajalik jõutagavara ja arvatavasti on väga hea selle peal ka istuda :)
Hästi seda kõike muidugi pildile ei saanud….
Meile etendatakse ahvitants, vihmatants, uue tüdruku külla toomise tants ja ravitants. Viimases on põhitantsijad mehed, kes omi paljaid kannikaid väristavad.
Aga kogu see etendus käib suure rõõmu ja lustiga.
Etendus läbi, lähme meie jaoks üles seatud poodi. Jürka ostab vibu, noa ja kirve. Ots ostab vibu, Leino käevõru. Mina rippuva kaunistuse ja samuti noa (Jürka mahitusel).
Tuleb ikka põlisrahvaid toetada!
Ots ja Jürka tellivad veel kaevekepid. Need tehakse valmis järgmiseks hommikuks, hinnaga a’50 nab.
Tuleb ikka põlisrahvaid toetada!
Ots ja Jürka tellivad veel kaevekepid. Need tehakse valmis järgmiseks hommikuks, hinnaga a’50 nab.
Sanid läinud, asume meie laagrit üles seadma ja õhtusööki valmistama. Jälle üle hulga aja õhtu, kus saame valges õhtule jääda. Õhtusöögiks oaroog liha ja sibulaga. Kõrvale nagu ikka, LAV’i kvaliteetvein või siider või õlu! Kes mida soovib… Pool kaheksa korjame oma kodinad kokku, peseme veel nõud (Leino eestvedamisel) ja kobime magama.
Mis siin pimedas ikka teha. On ka väsitav ning elamusterohke päev olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar