Päeva kilometraaž: 228 km
Nagu juba tavaks oli, ei saanud me kauaks ühte kohta pidama jääda, vaid alustasime kohe hommikul sõitu Marienflussist tagasi tsivilisatsiooni poole.
Siiski võtsime asja veidi rahulikumalt ja tõusime alles 5.45. Leino juhtimisel ületasime Angoola piiri Kunene jõel. Tõenäoliselt siiski ei ületanud, ületasime küll 3/4 jõesängist, mis oli ajutiselt kuivanud, kuid viimane 1/4, milles voolas osake Kunene kiirevoolulisest jõest jäi ületamata. Ei viitsinud ka tagantjärele uurida, kas piir jookseb kogu jõesängi keskelt või olemasoleva veehulga keskelt.
Merle: Sellel ajal kui Ots, Leino ja Jürka teiselpool camp'i aeda end Angoola poole püüdsid sättida tegin mina veel hommikuvalguses sellest mõnusast camp'st pilte...
Enne meid olid siin viimased külalised olnud head mitmed päeva tagasi...
Seejärel panime minema. Viisakate inimestena tõstsime oma musta prügikoti auto peale, et see nii kaugelt maa äärelt ikka kuskile rohkema tsivilisatsiooniga paika viia, kuid pärast meile värava avamist küsisid kaks kohalikku naist selle prügikoti endale ning jäid meile rõõmsalt järele lehvitama.
Merle: Enne Marienflussi hingematvaid kaadreid siia vahelduseks pilt sellest, milline nägi tavaliselt ja pidevalt välja meie auto tagaistme keskmine koht...
Tagasiteel pildistasime veidi Marienflussi ilusat maastikku, milleks eelmisel õhtul enne pimedat kohalejõudmise vajaduse tõttu kahjuks aega ei olnud. Ei saa salata, et maastik oli väga ilus. Samas oli reisikirjelduste järgi mulle jäänud mulje, et Marienflussi org on midagi jalustrabavalt ilusat võrreldes muu Kaokolandiga. Tegelikult minu arvates ei olnud, kogu Kaokoland oma vahelduva maastikuga oli väga ilus.
Merle: Ikka oli nii, et nii kui seisma jäid ja autost välja tulid, et pildistada või niisama jalgu sirutada võisid kohe varsti näha ka kauguses mõnd musta täppi, mis järjest lähenes ja suuremaks muutus... :)
Merle: Marienflussi org on kaitseala. Siin off-road'i sõita ei tohi!
Merle: kes need jäljed siia jättis, kes neid jägi mööda käis...
Merle: Vereta jaht! Putukad! Mutukad!
Teel, enne Red Drumi, tegime peatuse ühe väikese, paari onniga himba asunduse juures. Ühel pool paistis elavat vanem mees ja naine ning kaks poissi, teiselt poolt tulid auto juurde veel kaks poissi. Andsime neile jahu ja õunu. Nemad aga tahtsid lisaks saada veel tubakat, suhkrut ja riideid, mida meil aga varutud ei olnud. Üldiselt ei ole ka soovitav neile vähemalt magusaid asju viia, kuna hambaarstidega on seal kehvasti. Pildistasime ja uurisime nende elamist. See jättis üsna rusuva mulje. Onnid asusid keset üsna mudast ja tihedalt loomasõnnikuga kaetud väljakut. Ümmarguse põhiplaaniga onnid ise olid samuti tehtud savist ja sõnnikust. Leino pildistas ka onni sisemust, seal oli nt kärbseid täis piimaanumad jms määrdunud kraam. Aga soovitan soojalt käia sellises tavalises himbade majapidamises ära, sest nn turistidele mõeldud himba külakesed (nt Opuwo ümbruses, kuhu viivad ka Eestis Namiibia reise müüvate büroode ekskursioonid) on ikka midagi muud, ei ole nii ehedad.
Pärast Red Drumi läbisime teistkordselt Leino kindlal juhtimisel Suure Namiibia sõjatee. Tagapingil oli küll valus olla ning mõnel korral käis ka ärev jõnks hingest läbi, kui auto ohtlikult külje poole viltu kaldus. Jürka arvas, et kui oleks alguses teadnud, et selline tee on, ehk ei olekski julgenud seda mööda minna. Mulle tundub ka nii. Läbisime teistkordselt Orupembe, kus meile sama igavlev politseinik näitas kätte tee Purose suunas ja asusime Purrose poole teele. Tee oli esimesed 70 km täitsa sõidetav, siis aga läks ikka üsna tugevalt treppi, inglise keeli valitsesid teel corrugationid. Sõita sai kas 10 km tunnis või üle 70 km tunnis. Viimane oli aga üsna kurvilise ja liivase tee tõttu ohtlikum variant. Maastik hakkas tasapisi jälle muutuma, alguses poolkõrbeks ja lõpupoole päris kõrbe sarnaseks. Poolkõrbes ja kõrbes ei paistnud kellegi elamist silma.
Merle: olgu siinkohal siis üks lendpilt ka sellest mitu korda läbitud Orupembe asulast - kõrbelisel alal armetud majakesed, coca-cola sildiga külapood, mõned puud ja veidi kabedama välimusega politseijaoskond. Ja lendpilt tähendab seda, et autoaknast sõidu peal tehtud. Põhiliselt oli lendpildistamisele spetsialiseerunud Leino (''jumala vabalt saab, paned säriks 500'').
Orupembe lähistel nägime üle tüki aja ühte autot turistidega, muidu oli Kaokoland turistidest õnneks peaaegu täiesti tühi. Purosesse jõudes otsustasime pärast mitut laagris priimuse peal tehtud sööki lubada endale ühe hea õhtusöögi ja sõitsime luksuslikku Purose lodge. Omanik pakkus meile ka öömaja, 210 eurot öö, aga see tundus sel hetkel mõnevõrra kallis olevat. Kuigi ilmselt oli hinna ja kvaliteedi suhe täitsa paigas. Ega tal seal ka külastajaid jalaga segada ei olnud, 2-3 inimest. Koht oli iseenesest väga mõnus, mäenõlval avara vaatega. Koloniaalstiilis majakesed, basssein jällegi mäenõlval, raamatukogu, puhketuba luksusliku Aafrikapärase sisustusega, Leino süles mugavlenud koeraga jne.
Ootasime oma õhtusööki seal miskipärast pea paar tundi, aga kui see valmis sai, oli ikka hea küll. Kolmekäiguline söök väga hea supi ja magustoiduga ning hea praega, lisaks kaks veini. Kokku 4 peale 900 ühikut raha… Keegi võiks proovida Eestis sellise hinnaga nii head toitu järele teha…
Seejärel sõitsime juba pimedas Purrose Campi magama. Päeva lõpuks aga veel üks pilt Kaokolandi mõnusast maastikust:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar