Leino:
Päeva kilometraaž: 96 km
Tore hommik! Avan silma ja ei usu seda mitte. Magasin üksinda “väikese” majakese teisel korrusel 45 m2 pinnal ja aknast avaneb vaade järvele. Tõeline Namiibia! Kõrbetele on selline vaatepilt tõeline vaheldus ;-)
Teised on ööbinud alumise korruse magamistubades vähe tagasihoidlikemates tingimustes. Meie saatekoer on truult kogu öö terrassil veetnud ning tervitab sabaliputuse ja mängukatsetega. Ja algabki igahommikune pakkimismäng seljakottidega. Lõpmatud kokku ja lahku pakkimised ja ümbertõstmised. Tundub, et Jürka ja Ots on otsustanud osaleda mängus, kellel on rohkem asju ja demonstreerivad oma varusid neid üle kogu esimese korruse laotades. Sellesse tuleb siiski mõistvalt suhtuda, sest lähevad need kotid nüüd ju otse Tallinnasse välja, vähemalt meie arvates. Peale pakkimistramburaid selgub, et meie hulka on pugenud hüljes – Jürka ei saa kohe muidu, kui peab järve hüppama. Kolm kiiret tõmmet ja viskubki mees välja. Veetemperatuur tunde järgi 10-12 kraadi kandis. Aga linnuke jälle kirjas ja see on ka midagi!
Hommikusöögiaeg ja peale seda Windhoeki poole jugama. Sõita tervelt 100 km. Selle teekonna olulisim vaatamisväärsus oli esimene asfaldiauk Namiibias. Oli teine tervelt 30 cm läbi mõõta ja 2-3 cm sügav. Fotot seekord ei teinud. Windhoek. Auto tagastamine läks üllatavalt ladusalt, ühtki puudujääki ei tuvastatud. Ja peale seda shoppama. Brrr! Nagu Aafrikale kombeks suveniiripoed ja turud. Õnneks ei ole kohalikud veeranditki nii pealetükkivad, kui Keenias-Tansaanias või araabiamaades. Asju sai jällegi ostetud tublisti. Eraldi äramärkimist väärib ca 2 kg antiloobibiltongi soetus. Kohalikud müüjad pidasid meid vist vähe opakateks, aga klient on klient ;-) Ülejäänud nänn oli tavaline: puukujud, kausid, nipsasjad.
Üllataval kombel saabus autorendifirmast tellitud buss ainult 15-20 min hilinemisega ja jõudsimegi ilusti lennujaama. Aga seal ootas meid pakkimise finaalvoor – suveniirid-pudelid kottidesse ja mitte niisama, vaid turvaliselt. Selle raske töö peale tegime lõpetuseks kohvikus väikese salakonjaki ja astusime pardale. Tere tulemast unetu öö!
Tore hommik! Avan silma ja ei usu seda mitte. Magasin üksinda “väikese” majakese teisel korrusel 45 m2 pinnal ja aknast avaneb vaade järvele. Tõeline Namiibia! Kõrbetele on selline vaatepilt tõeline vaheldus ;-)
Teised on ööbinud alumise korruse magamistubades vähe tagasihoidlikemates tingimustes. Meie saatekoer on truult kogu öö terrassil veetnud ning tervitab sabaliputuse ja mängukatsetega. Ja algabki igahommikune pakkimismäng seljakottidega. Lõpmatud kokku ja lahku pakkimised ja ümbertõstmised. Tundub, et Jürka ja Ots on otsustanud osaleda mängus, kellel on rohkem asju ja demonstreerivad oma varusid neid üle kogu esimese korruse laotades. Sellesse tuleb siiski mõistvalt suhtuda, sest lähevad need kotid nüüd ju otse Tallinnasse välja, vähemalt meie arvates. Peale pakkimistramburaid selgub, et meie hulka on pugenud hüljes – Jürka ei saa kohe muidu, kui peab järve hüppama. Kolm kiiret tõmmet ja viskubki mees välja. Veetemperatuur tunde järgi 10-12 kraadi kandis. Aga linnuke jälle kirjas ja see on ka midagi!
Hommikusöögiaeg ja peale seda Windhoeki poole jugama. Sõita tervelt 100 km. Selle teekonna olulisim vaatamisväärsus oli esimene asfaldiauk Namiibias. Oli teine tervelt 30 cm läbi mõõta ja 2-3 cm sügav. Fotot seekord ei teinud. Windhoek. Auto tagastamine läks üllatavalt ladusalt, ühtki puudujääki ei tuvastatud. Ja peale seda shoppama. Brrr! Nagu Aafrikale kombeks suveniiripoed ja turud. Õnneks ei ole kohalikud veeranditki nii pealetükkivad, kui Keenias-Tansaanias või araabiamaades. Asju sai jällegi ostetud tublisti. Eraldi äramärkimist väärib ca 2 kg antiloobibiltongi soetus. Kohalikud müüjad pidasid meid vist vähe opakateks, aga klient on klient ;-) Ülejäänud nänn oli tavaline: puukujud, kausid, nipsasjad.
Üllataval kombel saabus autorendifirmast tellitud buss ainult 15-20 min hilinemisega ja jõudsimegi ilusti lennujaama. Aga seal ootas meid pakkimise finaalvoor – suveniirid-pudelid kottidesse ja mitte niisama, vaid turvaliselt. Selle raske töö peale tegime lõpetuseks kohvikus väikese salakonjaki ja astusime pardale. Tere tulemast unetu öö!
Merle: Mõned pildid viimasest söömisest ja selle söögikoha naiste WC'st (vaadake vaid kui peen! puha värsked roosid ja õmblusmasin!).
Siis üks vaade veel Windhoeki peatänavale...
...ja kõige lõppu Namiibia öö Air Namibia pardale minevate turistidega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar