reede, 20. juuni 2008

Namiibiast


Pindala: 824 268 km2 (ehk 20X suurem kui Eesti)
Rahvaarv: 1 826 854 (2001 rahvaloendus)
Pealinn: Windhoek





Iseseisvuspäev: 21. märts (1990)
Esimene president: Sam Nujoma (tema pilte kõik kohad täis)
Riigikord: demokraatlik
Ametlik riigikeel: inglise (afrikaani ja saksa samuti laialt levinud)
Kõvakattega teid: 5450 km
Kruuskattega teid: 37 000 km (Võrdluseks, et Eesti teedevõrgu kogupikkus on ca 57 000 km, millest riigiteid ca 16 000km)
Peamised sadamalinnad: Walvis Bay, Lüderitz
Rahvusvaheline lennujaam: Windhoekis
Rahvuslik lennukompanii: Air Namibia http://www.airnamibia.com/ (Esindatud ka Eestis, http://www.airlinemanagement.eu/?mid=9)
Kohalikke lennuvälju/radu: 46
Raudteevõrk (kitsarööpmeline): 2 382 km
Ajavöönd: GMT +2 tundi (september-aprill), GMT + 1 tund (aprill-september)
Elekter: 220/240 volti (kuid pistikud on 3 auguga, adapterit vaja vahele, maksab poes ca mõnikümmend krooni Eesti rahas!)
Rahaühik: Namiibia dollar (1.00 NAD = 1.58818 EEK) (Eestis saadaval ei ole, meie võtsime sularha kaasa eurodes ja vahetasime Windhoekis pangas. Kusjuures rahatähed on ühelt poolt kõik ühe ja sama mehe pildiga, ainult värv on erinev)













http://www.namibiatourism.com.na/
http://www.namibia-travel.net/
http://www.lennukeskus.ee/?mid=16


neljapäev, 19. juuni 2008

Kokkuvõtteks

Jaanus:

Soovitan Namiibiat soojalt. Väga vaheldusrikka loodusega ja huvitava rahvastikuga maa. Kuival perioodil, mil sääski ei ole, võib minna ka lastega. Etosha pargis ja mõnes muus kohas on neil kindlasti huvitav. Igas lodges olid nt olemas ka basseinid. Samas, kui eesmärk on eelkõige suure hulga loomade nägemine, siis tuleks ilmselt pigem valida mõni muu Aafrika maa, nt Tansaania, Keenia, LAV, ka Botswana vms.

Minu jaoks oli põhiline meie esivanemate – bušmanite/sanide nägemine. Neid pidavat erinevatel andmetel järgi olema 55-100 tuhat, seega võib juhtuda, et mõne aja pärast neid lihtsalt enam ei ole. Soetasin Hendrik Relve eeskuju järgides endale sanidelt inimkonna kõige ürgsema tööriista – kaevekepi. Mis on siis põhimõtteliselt sile puuoks, alt veidi õhemaks/laiemaks lõigatud osaga. Aga märgiline tähendus on olemas.

Teine kõrgpunkt on muidugi Kaokoland himbade ja imelise loodusega. Kui võimed enda autoga Kaokolandi läbida ei luba, siis sobib ka Damaraland oma samuti ilusa maastikuga.

Samuti väärib märkimist, et kui näete kaardil sõna „Pass“ ehk kuru, siis katsuge sealtkaudu minna. Kõik kurud, mille läbisime, olid eranditult väga ilusad. Nt Grootbergi kuru Palmwagi ja Kamanjabi vahel, Kuisebi kuru Swakopmundi ja Sossusvlei vahel ja Remhoogte kuru Sossusvlei ja Rehobothi vahel. Sossusvlei ise mulle miskipärast väga vinget muljet ei jätnud. Võib-olla ka sellepärast, et eelmised muljed olid vägevamad. Kuna suur osa Namiibiast jäi avastamata ning ka naaberriik Botswana tundub väga huvitav, siis tundub, et kunagi tuleb sinna tagasi minna!






Merle: Veidi rahalisest poolest ka. Mina mängisin pearaamatupidajale (Leino) andmete sisestajat. Kaasas olnud roosade kaantega märkmikusse sai kõik kulutused kirja pandud :)

Aga summad olid sellised:

  • lennupiletid Tln-London-Windhoek-London-Tln (Estonian Air + Air Namibia) a' 10 900.- eek

  • viisa + selle sebimise vahendustasu Estravelile a' 1 400.- eek

  • reisikindlustus a' 600.- eek

  • auto rent + sat telefoni rent kokku 22 000.- eek
  • söök + jook + majutus + autokütus jms a' ca 10 000 eek
  • nipet-näpet koju kaasa + Londoni päev ka ehk kõik kokku per inimene oli ca 30 000 eek

  • kilometraash kokku ca 4700 km - kõige lühem päev (viimane) 96 km, pikeim üle 500 km

kolmapäev, 18. juuni 2008

18.06.2008 Londoni maraton ja kojusõit

Jaanus:

Varahommikul kell 5.00 maandusime Londonis. Kuna Tallinna lennuni oli kõigest 13 tundi aega, tuli mõte teha veidi tutvust Londoniga. Leino keeldus sellest kategooriliselt, kuna oli Londonis mõni aeg tagasi terve nädala veetnud.
Mõtlesime, et teeme transiidikoridoris check-in ära ja siis kupatame linna peale. Tegimegi ära, aga siis viisid koridorid meid departure-halli ning selgus, et sealt enam välja tagasi ei pääsegi. Et kui oled kord juba otsustanud lendama minna, siis enam tagasi pöörata ei saa… Tõeliselt lahe. Brutaalsemate ja mitte-seaduskuulekate meeste otsustamisel läksime siis selle ukse juurde, mille kaudu olime halli sisenenud (ukse halli poolsel küljel loomulikul kiri No Entry) ja Jürka küsis ühelt ametimehelt, kas võiks sealtkaudu tagasi minna. See mees lubaski. Jõudsime juba mööda ka check in letist, kui sealne töötaja meid hõikas ja meie pardakaardid konfiskeeris. Et kui lähed välja, siis pardakaart enam ei kehti. No tore on.

Edasi läks juba libedalt. Leino leidis endale nn kapselhotelli, milles võttis kahese toa (40 naela + 2,5 naela iga järgmine tund; ühene tuba oleks olnud 25 naela, kuid vaba tuba ei olnud) ja otsustas ülejäänud suurema osa päevast seal veeta. Teised sõitsid Gatwick-Expressiga (kolmene sooduspilet edasi-tagasi 61 naela) Victoria raudteejaama.
Siis tegime väikese 15 km jalgsitiiru Londoni peal. Buckinghami loss, Big Ben, parlamendihoone, Tower jms kohustuslikud turistikad.



Viimased kaks tundi veetsin mina Londoni poolmaratonil, litsudes Toweri silla juurest Oxford Streetile, et leida mänguasjakauplusi, mida City linnaosas ühtegi polnud. Üldse pole Citys ühtegi korralikku poodi. Kuna aega nappis, tuli distants läbida joostes, mis oli üpris kurnav. Alates Oxford Streeti algusest oli rahvast ka ikka väga paksult. Lisaks tuli pärast Oxford Streetilt litsuda veel Victoria raudteejaama.
Üldiselt jäi Londonist täitsa ok mulje, Oxford Streeti kant meenutas natukene Pariisi oma kõverate külgtänavate ja arhitektuuriga.










Rohkem polegi midagi lisada. Lennuk jõudis taganttuule toel Tallinnasse 2,5 tunniga ning kõik kotid olid ka pagasilindil olemas. Ning sanide kaevekepp ja vibud ei olnud kottides katki läinud. Side lõpp selleks korraks. Ja puhtalt Leino õrritamiseks lisan siia lõpetuseks ühe pildi, kus ta õrnalt kiigel istub:






















teisipäev, 17. juuni 2008

17.06.2008 Ärkamine Norras ja tagasi Windhoeki

Leino:
Päeva kilometraaž: 96 km

Tore hommik! Avan silma ja ei usu seda mitte. Magasin üksinda “väikese” majakese teisel korrusel 45 m2 pinnal ja aknast avaneb vaade järvele. Tõeline Namiibia! Kõrbetele on selline vaatepilt tõeline vaheldus ;-)



Teised on ööbinud alumise korruse magamistubades vähe tagasihoidlikemates tingimustes. Meie saatekoer on truult kogu öö terrassil veetnud ning tervitab sabaliputuse ja mängukatsetega. Ja algabki igahommikune pakkimismäng seljakottidega. Lõpmatud kokku ja lahku pakkimised ja ümbertõstmised. Tundub, et Jürka ja Ots on otsustanud osaleda mängus, kellel on rohkem asju ja demonstreerivad oma varusid neid üle kogu esimese korruse laotades. Sellesse tuleb siiski mõistvalt suhtuda, sest lähevad need kotid nüüd ju otse Tallinnasse välja, vähemalt meie arvates. Peale pakkimistramburaid selgub, et meie hulka on pugenud hüljes – Jürka ei saa kohe muidu, kui peab järve hüppama. Kolm kiiret tõmmet ja viskubki mees välja. Veetemperatuur tunde järgi 10-12 kraadi kandis. Aga linnuke jälle kirjas ja see on ka midagi!

Hommikusöögiaeg ja peale seda Windhoeki poole jugama. Sõita tervelt 100 km. Selle teekonna olulisim vaatamisväärsus oli esimene asfaldiauk Namiibias. Oli teine tervelt 30 cm läbi mõõta ja 2-3 cm sügav. Fotot seekord ei teinud. Windhoek. Auto tagastamine läks üllatavalt ladusalt, ühtki puudujääki ei tuvastatud. Ja peale seda shoppama. Brrr! Nagu Aafrikale kombeks suveniiripoed ja turud. Õnneks ei ole kohalikud veeranditki nii pealetükkivad, kui Keenias-Tansaanias või araabiamaades. Asju sai jällegi ostetud tublisti. Eraldi äramärkimist väärib ca 2 kg antiloobibiltongi soetus. Kohalikud müüjad pidasid meid vist vähe opakateks, aga klient on klient ;-) Ülejäänud nänn oli tavaline: puukujud, kausid, nipsasjad.







Üllataval kombel saabus autorendifirmast tellitud buss ainult 15-20 min hilinemisega ja jõudsimegi ilusti lennujaama. Aga seal ootas meid pakkimise finaalvoor – suveniirid-pudelid kottidesse ja mitte niisama, vaid turvaliselt. Selle raske töö peale tegime lõpetuseks kohvikus väikese salakonjaki ja astusime pardale. Tere tulemast unetu öö!






Merle: Mõned pildid viimasest söömisest ja selle söögikoha naiste WC'st (vaadake vaid kui peen! puha värsked roosid ja õmblusmasin!).
































Siis üks vaade veel Windhoeki peatänavale...

...ja kõige lõppu Namiibia öö Air Namibia pardale minevate turistidega!

esmaspäev, 16. juuni 2008

16.06.2008 Igav liiv ja tühi väli... Sossusvlei

Merle:

Päeva kilometraaž: 419 km

Tänane päev algas väga vara. Äratus 4:30, et 5:00 juba valmis olla ning jätkata Theo’ga kokkulepitud Sossusvlei sissepääsuprojekti. Aga mis sellest kasu, et meie varajased oleme. Värav tehakse siiski alles 5:45 lahti ja ega me enne siit läbi ei saa, kui mingi väravamees välja ilmub ja selle lahti teeb. Nii me siis istume värava taga autos mõne hetke ja vaidleme veidi omavahel, et mis see Theo ikka täpselt rääkis. Variant on, et peaksime mingit teist teed pidi minema, kuskilt värava kõrvalt.

Meie taha aga saabub veel üks auto, kus üsna üheselt ja selgelt kari valgeid debiilikuid sees – lastes närviliselt signaali, et tulgu ometi keegi kuskilt ja tehtagu värav lahti. (Pärast selgub, et neil pole ka kella. Kust küll sellised saabusid? 5tk lausa!). Ühesõnaga, see debiilikute kamba autojuht kõmbib valvuri maja juurde ja räägib midagi kõvasti sealse mehega, kes on alles ärganud ja hambaid peseb (Jaanus: pärast selgus minu arvates see, et too mees polnudki valvur, nood tulid autoga. Vaesel mehel lihtsalt maja vale koha peale ehitet) Et ka ise olulisest infost osa saada palub autojuht Jyrka Leinol autoaken alla lasta ja… …ja nii see aken jääbki. Kõik! Aken enam ei liigu! Ei üles ega alla. Kell on 5:15, väljas on kottpime ja külm. Tore küll! Oli seda jama veel eelviimasel päeval vaja. Aga mingi ‚autoprojekt’ peab ka ikka olema, kuidas siis muidu.

Selge on, et selle lahtise autoaknaga me ikka väga kaugele ei sõida (düünideni on väravast ca 50 km). Aga kuna väravad on niikuinii kinni ja avatakse alles 5:45, siis otsustame minna kõrvalasuvasse tanklasse (kus valgustus) ja püüda selle aknaga midagi teha. Ei hakka seda suss-muss teed otsima, isegi kui see olemas on kuskil… Olulisem on see aken korda saada ja meil on täpselt pool tundi rahulikult aega sellega tegeleda. Naks-naks sai Leino selle ukse polstri niipalju lahti, et käsi vahele ajada ja aken üles saada. Ja kõik, rohkem me seda nuppu enam ei puutu :)

Väravas oma jutt Theo’st (kes olla selle camp’i manager ja nimi Theo on kui võlusõna) ja hilisemast maksmisest ära räägitud anti meile luba parki sisenemiseks.

Väljas on veel kottpime, kui alustame sõitu düünidele. Oluline on olla seal kohal täpselt päikesetõusul ja siis seda värvide mängu jälgida. Kui sul on valida, kas vaadata düüne õhtu- või hommikupäikeses, siis targad reisiraamatud soovitavad seda teha kindlasti hommikul.

Kuid väravatest põhidüünideni on tubli tund veel sõitu. Kui Sesriem’i asulani viivad kruusateed (ja päris pikalt ikka), siis väravatest kuni düünideni on asfalt. Eks see ikka nn turistide turvalisuse huvides ole, kes siin pimedas stardivad päiksetõusu püüdma ja kruusatee teadagi keerutab kõvasti tolmu üles. Esimene nn. turistide düün on Dune 45. Nime saanud sellest, et asub Sesriem-Sossusvlei maantee 45’ndal kilomeetril. Meie ees olev turismibuss keerab seda vaatama. Meie paneme edasi, ja jõuamegi esimesena Sossusvlei düüni 4x4 veoliste parklasse. Kellel ainult kaherattavedu, peab jääma mõned kilomeetrid eemale parklasse ja sealt kas siis jalgsi (aga tee on kohati juba täitsa liivane!) või siis väikeste tasuliste matkaauto-bussidega edasi liikuma.
Kuna on madalhooaeg siis ega pärast meid väga palju teisi autosid parklasse ei saabugi. Ruttu fotokodinad seljakasse ja düüni harjapidi ülesse. Ronimine võtab veidi võhmale, kuid ei midagi hullu.


Mida aga ei ole, on seda hingematvat värvide mängu :( Oleme küll Namiibia ühe tuntuma turistide ‚lõksu’ juures ja peal, kuid hinge kinni see küll ei võta. Ei saa öelda ka, et väga lahja oleks… Kuid emotsioone on nii palju juba olnud, et reisi viimastel päevadel ehk oled juba Namiibia ilu ja võluga harjunud.

Või siiski, nüüd tagantjärgi vaadates seda pilti pole neil värvidel ju häda midagi...





Ilm on pilvine (kust need pilved küll tulid, sellel aastaajal peab taevas olema pilvitu ja veelkord pilvitu!), kuid ega ilma ju tellida ei saa…
Teeme ‚kohustuslikke’ pilte ja ootame, et päike välja tuleks. Mõnevõrra selget taevast pilvede vahel on. Lõpuks ta tuleb ja nüüd on ilus(am) küll. Leino ja Jyrka lähevad ees ära alla. Meie Otsaga teeme veel mõned pildid ja laskume teisest küljest.























Nii, nüüd edasi järgmisi düüne vaatama. Hullult tahaks sellist pildi, nagu LP kaane peal – düün tagaplaanil ja surnud puu ees. Dedvlei on see koht. Kuid sinna on jalgsi maad ca 6 km. Ja mitte ainult niisama jala, vaid liivas. Ja siis teine 6km veel tagasi ka. Oleme hommikul vara tõusnud, juba jõudnud mässata selle auto esiukse klaasiga ja sõitnud ca tund veel düünideni, nii et kõigil on selline rammestus (eks kõht tühi ja veidi unine olek ka), et mitte keegi ei ilmuta vähimatki entusiasmi võtta see teekond nende piltide pärast ette. Hea meelega ei tule üldse meie ‚supermugavalt’ autoistmelt välja :)
Otsustame hakata tagasi sõitma ja eks teepeal ole näha, kas jäävad mõned kabedamad vaated ette või mitte...






Dune 45 juures peatume meiegi pikemalt ja klõpsime pilte. Siin on mõned kuivanud puud ka.
http://en.wikipedia.org/wiki/Dune_45




Mingi hetk düünide juurest tagasiteel Sesriemi teeme hommikusöögi peatuse. Õigemini juba nn brunch'i, sest päike on kõrgel taevas juba.

Siin pilt sellest turistidele 'turvalisest' Sesriem-Sossusvlei asfaltteest.





Jürka vahemärkus: Väga mõnus on ilusal maastikul piknik omatahtsi üles lüüa - kohvikann gaasipriimusele, toolid-lauad üles, söögiasjad külmikust välja. Taustaks väike jõesäng, üksikud kõrbepuud ja -puhmad ning loomulikult maailmakuulsad düünid :)


Sesriem’i tagasi jõudes maksame ausalt selle sisenemismaksu ära ja üritame meeleheitlikult seda paberit mõnele väravaametnikule ette näidata. Pole aga seal kedagi… Ju siis keskpäeval ei soovi keegi düüne vaatama minna.
Sesriem’is on veel üks vaatamisväärsus – Sesriem’i kanjon, 30m sügav. Vaatame ka selle üle.

Vaatamisväärsused siinkandis ja seega ka kogu nn. Namiibia reisiprogramm (kohapeal muudetud kujul, ära jäi Caprivi sõit) läbitud, asume Windhoeki poole teele.

Putkaraamatust valin meile viimaseks ööks välja Lake Oanab Resort’i (Rehoboth’i linna lähedal). See on järve (!) ääres (nagu nimestki lugeda võib), ei ole hinnalt kallis ja asub Windhoekist ca 100 km kaugusel. Nii jääb meile viimaseks hommikuks sõita ainult ca tunnike asfalti mööda.


Tee Oanab’i on jällegi väga ilus. Mäed, kurud ja käänulised (kruusa)teed. Näeme ahve ja üritame neid pildile saada ja õunaga üle kavaldada. See viimane ei õnnestu hästi. Seega ahvipildid tulevad nagu nad tulevad, vähemalt minu tehtud piltidel peab näpuga näitama, et näe, siin on ahv!










Siis proovime pildile saad seda vihmavarju moodi puud. No midagi vist sai kah. Kuna on talv, siis see, nagu ka teised puud raagus.

Sama pilvine kui hommikune taevas on ka minu nägu, kui autol läheb põlema bensutuli ja lähima tanklani (Rehoboth) on ikka päris palju sõita. Kas ikka veab välja? Kui selgub, et selles üldises putkaraamatus on see Oanab’i kuurort märgitud suht suvaliselt ja see ei asu üldse selle tee ääres, mida pidi meie suurele maanteele läheneme, käib kerge jutt küll seest läbi. Aga mis seal ikka – tuleb see mis tulema peab. Õnneks on veel valge, me ei ole ei suurest maanteest ega Windhoekist ülemõistuse kaugel ja lennukini on veel ca 24h aega. Aga siiski läheb kõik õnneks. Jõuame ilusti Rehoboth’i tanklani, ehkki Jyrkale (kes oli roolis) tundus küll, et keeramisel suurele teele tegi auto jõnksu (nagu ei saaks kütust kätte).


























Lake Oanab Resort on muidugi äge! Midagi täiesti skandinaavialikku! Vaevalt midagi sellist tuled Namiibiasse otsima, kuid samas on mõnusalt kodune...
Namiibia suurima (tehis)järve ääres kaljudel on majad nagu mökkid. Meie üürime ligi 2000 eek eest suure 3-kordse majakese (alumisel paadid), teisel korrusel suur köök-elutuba, 2 magamistuba, WC-dushiruum ja kolmandal veel suur magamistuba koos WC-dushiruumiga. Superluks! Viimaseks ööks eriti.
Asjad tuppa tassitud, ennast pestud-kasitud siirdume resort’i keskusesse restorani õhtust sööma. Kuna kuurorti territoorium on päris suur, siis see on ikka oma 15min kõndida. Kuid öö on soe ja valge (kuu paistab) ning pärast pikka autosistumise päeva on see väga hea.
Ning toit on jälle või endiselt, kuidas võtta, väga hea :)
http://www.oanob.com.na/

pühapäev, 15. juuni 2008

15.06.2008 Hispaanlased ja velvitšiad Namib'i kõrbes.

Jürka:

Päeva kilometraaž: 421 km

Algpunkt: Swakopmund. Alustasime mõnusa saksapärase hommikusöögiga (see on minu arvates üks päeva parimaid osi, mida tuleb tõsiselt nautida). Edasi seadsime rattad tagasi sisemaale, risti läbi Namib'i kõrbe (Namib-Naukluft'i rahvuspark), suunaks kuulsad Sossusvlei düünid. Hea kruusatee viis läbi kõrbe. Paremal-vasakul täielik tühjus - ainult tasane kruusane kõrb, ei ühtki taimelible ega looma, taamal vaid mäestikud.







Welwitschia Drive - nimelisel teel nägime müstilisi eelajaloolisi taimi, velvitšiaid, millest vanim 1600 a. vana. Et keskelt muudkui kasvavad ja otsast kuivavad ja nii tuhat aastat järjest, kui miskit vahele ei tule.

Muljetavaldav oli ka "Kuumaastik" - suur kanjon erinevate värviliste kaljumoodustistega. Lisaks leidus kividel samblikku, mis sellele vett tilgutades hakkas end liigutama, et vähest saadud niiskust kohe kasvamiseks ära kasutada.

Merle: Kõige vanem taim oli aiaga ümbritsetud ja seda sai spetsiaalse platvormi pealt kaeda.

Peale Welwitschia Drive'i läbimist nägime oma sõidusuunal suurt tolmupilve ja autot uhkeid piruette tegemas. "No, tore!", mõtlesid ja kommenteerisid enam-vähem kõik.
Isegi siin on mingi rullnokk jõudnud kõrbe oma maasturit katsetama. Kohale jõudes avanes aga teistsugune pilt. Kolm suht õnnetu olemisega keskealist hispaanlast kükitas teelt välja sõitnud Subaru Foresteri kõrval, millel kõik neli ratast lääbakil all - auto oli läbi teinud juba eemalt nähtud piruetid ja lisaks löönud kõik teljed-rattad vastu suht suuri kive viltu. Kuidas neil õnnestus praktiliselt sirgelt ja tasasel teelt niimoodi välja sõita, jääbki ilmselt looduse saladuseks. Kuna antud kohas mobiililevi ei olnud, siis avanes võimalus kasutada otstarbekohaselt ka meie laenutatud satelliittelefoni. Kuna hispaanlastel oli inglise keelega oluliselt kehvemini kui meil, siis rääkisin ise nende AVISega jutud maha. Satelliittelefoni kuuldavus oli üsna nadi või ei tahtnud toru otsas olev tädi aru saada, et inimesed tahavad, et neile järgi tullakse. Tädi korrutas pidevalt, et toogu nad auto ära või homme tuleb transport järgi. Samuti nõudis tel. numbrit kohas, kus pole levi. No, ei saanudki tädist jagu. Et inimesi siiski mitte keset kõrbe jätta, sõitsime ainukese inglise keelt kõneleva mehega ca.kilomeeter eemale ühe mäe otsa, kus leiduski mobiililevi ja sealt helistas mees juba ise. Lõpuks saavutati kompromiss - auto tuleb paari tunni pärast järgi ja tädi sai ka telefoninumbri. Sõitsime edasi Sesriemi/Sossusvlei suunas.










Jällegi hulk ilusaid mägiseid poolkõrbelisi tühje maastikke mõnede jõeorgude, orüksite ja üksikute karjaaedadega. Head laiad kruusateed.




































Paraku jõudis pime jälle enne kohale kui meie. Sesriemi külas (Sossusvlei n.ö. "värav") oli tükk tegemist , et välja nuputada, kuhu magama läheme. Otustasime, et täis kõht on targem kui tühi ja seadsime rattad Sossus Dune Lodge'i poole. Seegi asutus osutus parajaks müstifikatsiooniks. Olles sõitnud üksildast kivist teed külast välja, jõudsime parkimisplatsile. Ülal, mäerinnatisel särasid loodži tuled, pimedast ilmus must kogu ja võttis meid oma hoole alla. Parkisime auto ning saime sõidutatud ca. pool kilomeetrit üles mäkke naljaka elektri-ATV-ga. Lodge koosnes mõnusatest bangalotest, neid ühendavast puust sildade- ja platvormide süsteemist ning ühistest suurematest majadest nagu baar ja restoran. Kõik väga stiilne, kõrbesse sobiv ja ütlemata mõnus. Kuna ööbimine osutus liiga kalliks (1800 NAD e. 2400 EEK nägu), siis soovisime vaid õhtust süüa. Ühtlasi kurtsime ka, et ei saanud hilise kellaaja tõttu enam Sossusvlei luba soetada. Meie manageerija lubas kõige eest hoolitseda ning laskis kõigile sissejuhatuseks mahlad välja valada ning pani luksuslikku vastuvõturuumi istuma. Varsti teatati, et söök saabub. Taas oli tegemist kolmekäigulise ÄÄRMISELT hea einega, juba varasemast tuntud püreesupp, grillitud loomaliha ja magustoit. Loomulikult keerasime ka kaks kohustuslikku pudelit Lõuna-Aafrika punaveini sisse. Arve osutus taas ehmatavalt väikeseks sellise nelja-viietärni koha kohta - ca 200 NAD / 260 EEK. No, mina soovitan küll Namiibiasse kasvõi söömareisile minna.

Igal juhul teatas meie asjamees, et ta on sotid selgeks rääkinud ka kellegi onu Theo'ga, kes organiseerib meile läbipääsu, ööbimise autotelklaagris jm. vajaliku. Hea tujuga jätsime ka üsna korraliku jootraha. Ning hämmastusega pidime tõdema, et jällegi, erinevalt tüüpilisest Aafrikast, kõik asjad toimisid. Bensiinijaamas ootas oma maasturiga onu Theo, kes väitis, et ta on selle laagri ülem, juhatas meid telkimisplatsile ja andis juhised homseks värava läbimiseks. Skeem oli lihtne - tuleb lihtsalt sõita väravasse, öelda, et onu Theoga on räägitud, käia, düünid ära vaadata, tagasi tulla ja raha siis putkasse ära maksta. Skeem tundus küll kahtlane, aga kuna see mingit ohuelementi nagu ettemaks ei sisaldanud, siis arvasime, et mis seal ikka. Vanale andsime küll siiski üht-teist pihku. Oli ta ka hilja õhtul ekstra meie pärast välja sõitnud.

Telgid üles ja tuttu!

laupäev, 14. juuni 2008

14.06.2008 Waterbergi platoo - tühjad pihud, Swakopmund - täis kõht

Jaanus:

Päeva kilometraaž: 483 km

Kuivõrd autosõidufännid Leino ja Merle laitsid maha mõtte sõita sanide juurest edasi Caprivisse (me Jürkaga fanaatiliselt ei nõudnud ka), siis leidis see hommik meid Waterbergi platoo jalamilt. Tõusime jälle väga vara, et kell 6.00 alustada lahtise autoga sõitu üles platoole, mis mõnevõrra meenutas lapsepõlves loetud seiklusjuttu "Kadunud maailm". Ligipääsuteed sellele kõrgele platoole on limiteeritud. Kuna öösiti ja hommikul Namiibias suurtel kõrgustel just väga soe ei olnud, siis võib ette kujutada, et lahtise autoga sõites oli ikka üsna külm. Kuigi autos oli lisaks seljas olevatele riietele võimalus peale tõmmata fliisist jakk. Sõit kestis pea 45 minutit, tee peal nägime läbi tolmu, tõusva päikese taustal sujuvalt kõikuvaid torne – kaelkirjakuid.

Platoo ise oli aga kahjuks pettumus. Käisime kahes loomavaatluseks kohandatud ehitises, kuid mitte kummaski ei tulnud jooma mitte ükski loom. Ainukene huvitav isend oli kassisarnane kärplane, ilusa koheva sabaga gennet, kes tuli esimeses vaatluskohas meilt hommikusööki käest ära rebima. Ragistas ja kugistas talle antud kanakonte hämmastava kiirusega.



Platoolt kokkuvõttes õpetussõnad: kui soovite Waterbergi platool loomi näha, siis võtke kas 3-4 päevane jalgsimatk või pealelõunane autosõit. Õhtul on loomad janusemad kui hommikul. Aga üldiselt ei juhtu midagi katastroofilist, kui selle platoo üldse oma Namiibia marsruudist välja jätate, Windhoeki- Etosha maanteelt on seda kaugelt näha ka.




Siiski juhtus platool olemise ajal erakordne sündmus. Märkasime maas vedelemas väikest musta prügikotti ja uskuge, meie musta nahavärviga autojuht jättis auto seisma ja korjas selle kilekoti üles! Igati kiiduväärt muidugi, aga suuremale osale Aafrikast mitteomane tegevus.


Seejärel suundusime Swakopmundi peale, kuhu läksime ainult seoses sellega, et Caprivisse ei läinud ja Fish River kanjonisse ei oleks jõudnud. Alguses olime soovinud seda "depressiivset saksa väikelinna" vältida, kuna selliseid linnakesi on ka Euroopas täitsa mitu tükki. Nüüd tagantjärele aga ei kahetse. Jõudsime kohale jälle õhtul, et veel ruttu ookeani kaldal päikeseloojangut nautida. Nautija on pildilt lihtsalt leitav.













Merle: Tee Swakopmundi - TransKalahari Highway. Mida lähemale rannikule seda kõrbemaks maastik muutus. Enne seda (põõsavööndis) olid siiski ka tüügassead teeäärsed kaaslased :)



Swakopmund:



































































Seejärel sõime Lighthouse nimelises kohas jälle väga maitsva õhtusöögi. Sissejuhatuseks soovitas Leino võtta mõned värsked austrid, sest need olevat head ning 4 korda odavamad kui Euroopas (6 tükki maksis ca 70 ühikut). Mina ja Jürka ei olnudki neid varem proovinud ja tellisimegi. Oli üpris omapärane, sidrunimahla peale ja läks alla küll. Jürkale täitsa maitses, mina arvan, et pigem eelistaks neid grillitult. Sellega pidusöök veel ei lõppenud, järgnes grillitud lobster, MMM, KUI HEA! Maksis üsna palju, 250 ühikut, kuid jälle 4 korda odavam kui meil.