Jürka:Päeva kilometraaž: 381 km
Äratus Halali Campis kl. 5.00. Jälle augu äärde tuvisid ja varblasi kaema. Mõnus hommikusöök, milles väga head metsloomalihavorstid. Neljas kord augule - nägime oravat!
Pool päeva kulus Rhino ja Elandi järgi nimetatud võsateede avastamisele, kus polnud praktiliselt ühtki looma. Päeva kõrghetked saabusid erinevatel veeaukudel:
- ca. 20 kaelkirjakut, kes demonstreerisid joomist, üksteisele ligiajamist jms.
- elevandid - 2 väiksemat,kes meid veidi kartsid. Lisaks üks ilgelt suur, kelle ees ka väike paanika tekkis ning Jaanus organiseeritud taganemise käigus auto peaaegu võssa tagurdas.
- hulk antiloope (hüpikgasellid, sinignuud, orüksid jt.), sebrasid, jaanalinde jm.elukaid soolatasandikul. Kõige arvukamalt tundub olevat sebrasid ja hüpikgaselle.
(("Jaanus: panin siia vahele selle hiiglasliku elevandi tagantvaate; reeglina oli looma tagumiste poolte pildistamisele spetsialiseerunud Leino (kellelt tuleb varsti ka näitus "Loomade tagumised pooled Namiibias)", kuid selle pildi tegi siiski Merle :))"
Rahvuspargi kolmandas campis leidis aset järgmine vestlus: Leino: "Mis hinnaga teil siin ööbimist on, bla, bla, bla... jne." Camp'i tšikk: "(mingi kõrge hind)". Leino: "Siis me lahkume". Ühesõnaga otsisime LP-st lähima odavama öömaja - ca 200 km kaugusel Ondagwas. Ots istus sangas ja sõitis silm punnis pimedas mööda noolsirget asfalti selle viimase "jupikese", põigeldes osavasti (tegelikult meeleheitlikult ja tundus, et vahel rohkem kõhutunde järgi) ootamatult esilekerkivate kojuvantsivate inimeste, lehmade ja koerte vahelt läbi. Ehkki tee koosnes vaid 50-100 kilomeetristest joonlaua, loodi ja triikrauga maha pandud lõikudest, ei julgenud lihtsalt kiirust 70-80 km/h kõrgemale lasta, kuna mõned pimeduselaigud muutusid lehmasiluettideks ikka hämmastava kiirusega. Teel läbisime ka nn. veterinaarkontrollpunkti, mis tegelikkuses jagab jõukamat ning hõredamini ja peamiselt valgetele kuuluvate farmidega asustatud lõunat mustemast ja vaesemast, kuid seda elavamast ja kirjumast troopilisemast põhjast, mis mustadest hõimudest on peamiselt asustatud Namiibia suurima rahvusrühma - Owambodega, kes olid ka (Angoola, nõukogude ja Kuuba poolt toetatud) Namiibia iseseisvumisliikumise SWAPO taga. Korra üritasid tõkkepuumiilitsad seletada midagi rahvusvahelise juhiloa kohta, mida Otsal muidugi ei olnud, aga ilmselt seletasime me nii pikalt ja segaselt vastu, et tundus mõttetu meiega vaielda.
Tõepoolest olid kohe tõkkepuu taga mitu lõbusat ja räpast kõrtsi, rahvamelu, dekoratiivseid liiva täis pudeleid müüvad poisikesed ja muu tingel-tangel seasilmalampide valgel. Ka edasi jätkusid meeleolukad külad tihedalt tee äärde pikitud majade ja tillukeste kõrtsidega, mille ukseavast paistis paar tooli ja lett, kuid paljudel ka piljardilaud.
Ondagwa Protea hotell üllatas positiivselt 700 NAD hinnataseme ning JÄRJEKORDSELT ÜLIHEA JA ODAVA õhtusöögiga (Ots ja Leino: kummalegi poolekilone T-bone steak, Merle & Jürka: Jaanalind). Oeh, kõht jälle punast liha ja punast veini täis :)
Valge mees ütles kunagi: Minu Aafrika!
Etosha pan ehk Etosha soolajärv.
Merle: Rahvuspargis on loomakindlad teeviidad ning ikka ja jälle meeldetuletus, et püsi oma autos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar