Päeva kilometraaž: 250 km
Öö möödus mitte just igavalt, erinevad loomakarjatused ja –möirged, mööduv auto jne. Merle igatahes sõba eriti silmale ei saanud. Päike jõudis tõusta enne, kui lõvid meid hommikuooteks nahka jõudsid panna. Koidik oli võrratu, järjekordselt pilvitu taevas ja päikesetõus. Jürka tegi vast pilti kümme ja Ots kakskümmend. Tore, et päevapiltnikud omast käest võtta ;-) Peale seda kiiremad söögiringid ja teele. Paistab, et käesolev reis möödub valdavalt autokabiinis. Vahemaad üsnagi pikad, aga see-eest teeolud üsnagi radikaalsed. Ette ära öeldes peab mainima, et teel oldud 10,5 tunniga läbisime tervelt 250 km, kusjuures ringi eriti ei vahtinud, kõigest 2-3 söögi ja joogipausi.
Jürka asus hommikul 7.30 sanga, teed polnud ollagi, aga liiklusmärke oli nagu muda. Põhiliselt “Lamav politseinik”, “Kurv” ja “Koolmekoht”.
Jõed olid kuivad, nii et karmimad koolmeläbimised jäid ära. Laskumised olid hullemad kui tõusud. Jürka korra isegi pakkus, et nüüd läheb (ümber). Teeäärsed külad sai ära tunda selle järgi, et paljasjalgsed lapsed jooksid mööda kiviklibu autole vastu. Seda oli päris valus vaadata, aga nüüd me vähemalt teame, miks saab neegrist olümpiavõitja, kui talle “Nike” jalga panna.
Jaanus: vahepeal olid ka liiklusreguleerijad väljas -isane ja emane jaanalind koos kahe pojaga. Pojad ei saanud kõrge rohu tõttu terve kilomeetri jagu teelt ära keerata ning jooksid koos vanematega piki teed auto ees, tasandades megakiiruse 25 km/h ca 10 km/h ni.
Merle: Namiibia (riiklik) tee tähisega D3707, mille kõik 270 km sai läbi söidetud.
Orupembe politseijaoskonna juures toimus juhi vahetus. Minu kord. Tee muutus vähe paremaks ja tekkis juba lootus, et jõuame siiski õhtuks Marienflussi oru lõppu, Kunene jõe äärde, meie reisi kõige põhjapoolsemasse sihtkohta. Teel põikasime sisse “Marble Camp’i”, mis valmis selle aasta märtsis ja nägi tõeliselt hea välja. Võtsime seal kerge lõunaeine pikniku vormis. Enne seda katsusime korra ka tee kõrval einestada, aga katseks see jäigi. Vaevalt olin jõudnud toidukoti pagasiruumist välja tõsta, kui Ots röögatas:”Paneme minema!” Vaatasin segaduses ettepoole ja nägin kahekümnepealist näljast ja verejanulist neegripoisikesteparve lähenemas. Viskasin kotid kiirelt tagasi, pagasiruum kinni ja rooli. Gaasi!
Camp’ist saime teada, et kohe muutub tee põnevamaks ja Red Drum’ini (ca 22-23km) on eeldatav keskmine kiirus 10 km/h. Muuseas teadmiseks, et kaardile märgitud Red Drum ei ole mitte küla nimi, vait ristteele paigaldatud tulipunaseks värvitud kütusevaat. Kusjuures sellised tähised on tõesti vajalikud, sest vahepeal hargneb tee päris seosetult. Iga mats üritab siledamat ja otsemat teed leida. Meil oli orienteerumiseks kaasas GPS ja kaks erinevat kaarti ning ega vähemaga ei oleks läbi ajanud küll.
Marble’ist Red Drum’ini sõit andis light versioonis ülevaate, milline võiks olla Van Zyl’s passi läbimine. Jürka liikus kohati jalgsi auto ees ja juhendas, kuhu ratast asetada.
Ka Merle eelistas viibida väljaspool autot, sest ei juhtunud seda ei üks ega kaks korda, kui Otsa karjatustesse sekkus kakofooniliselt kaldeandur. Kohati toimus tõeline kivilt kivile hüplemine, ei kujutanud enne ettegi, et džiip on võimeline ka konnana käituma. Red Drum’mi jõudes oli nahk päris märg.
Edasi viis tee mööda tasandikku, kohati päris paksus liivas.
Enne päikeseloojangut Marienflussi oru lõpus. Kohal! Tõeliselt metsik loodus ja ka vaated pole pahad.
Nägime seni ka suurimat antiloobikarja, mõlemis üle 100 isendi.
Lõpetasime päevateekonna “Syncro Camp’is”. Järjekordselt oli tegemist väga heas konditsioonis oleva asutusega, aga mis põhiline, müüdi mõistliku hinnaga külma õlut!!! Camp’i aia taga teisel pool jõge paistis Angoola.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar