06.06.2008 Etosha rahvuspark

Jaanus:

Päeva kilometraaž: 200 km

Tulles korraks tagasi eilse hilisõhtu juurde, siis vahetult pärast seda, kui olime Jürkaga oma onnis rampväsinult (lennusõidu poolmagamata öö + pikk päev autosõitu) ühekorraga ja silmapilkselt magama jäänud, äratas meid järgmine lause: "Merle, Merle olen!" Aru küll ei saanud, kes ja miks pidi seda lauset öösel ütlema. Mina olevat öelnud, et "Pagan, mis toimub?". Selgus, et see oli Merle, kes oli tulnud silmatilkasid küsima ning oli juba mõnda aega uksele prõmminud. Ning imestanud, et alles 5 minutit tagasi olime me täiesti ärkvel ja liikvel olnud.

Varahommikul pärast päiksetõusu (umbes 6.23) põrutasime Etosha väravatest läbi. Värav avatigi päikesetõusul, öösel pargis liikuda ei tohi. Pilet kaheks päevaks 4 inimesele+ auto maksis 650 ühikut. Kohe oligi loom: värava lähedal oli tee äärde kaelkirjak ketti pandud, et ta kõiki külalisi viisakalt tervitaks. Nojah, tegelikult ketti polnud, ja esimene loom läks kirja. Sõitsime läbi Okaukuejo campist ning seejärel hakkasime kaardi järgi süstemaatiliselt veelompe läbi sõitma, sest nende juures oli suurem lootus loomi kohata. Nägime palju igasuguseid mäletsejaid nagu hüpik-gasellid, sebrad, kudud jms. Minu jaoks hakkas esimese kaelkirjaku nägemisega tekkima Aafrika tunne. Pealinn Windhoek küll Aafrikas olemise muljet ei tekitanud ja tee Etosha poole tekitas selle mulje ka ainult poolikult. Kohe päeva alguses nägime ka väiksemaid kiskjaid, šaakaleid ja hüaani. Viimast ei õnnestunud küll pildistada, sest ta heitis meile korraks üleõla pilgu ning heitis heina sisse puhkama. Tee peal sagis ka vägagi kiskjaliku välimusega (eriti läbi makroobjektiivi!) suuri rohutirtse, kellest suurem osa oma tagumikuga mingit auku uuristasid või siis tegelesid munemisega. Täpsemalt ei saanud nende tegevusest aru. Leino proovis mõnega neist sõbruneda, kuid nemad keeldusid sellest viisaka hammustamise katsega.

Siis oli näha veel sinignuusid, kel on härja moodi pea ja hobuse saba. Kõige ilusam sõraline oli minu arvates Namiibia rahvusloom orüks, kellel on kaks pikka sirget sarve ja ilus mustriline keha. Orüks suudab oma keha temperatuuri muuta. Kui ilm läheb palavamaks, tõstab ta ka enda temperatuuri, et mitte higistamisega vett kaotada.

Päeva teises pooles hakkas tunduma, et võiks näha ka mõnda nn suurde viisikusse kuuluvat looma nagu lõvi, elevant, ninasarvik, pühvel või gepard. Esialgu polnud kedagi näha, kuid siis oleksime peaaegu suurest elevandikarjast ilma neid nägemata läbi sõitnud. Matsutasid mõlemal pool teed põõsaste oksi süüa. Nii suur asi (loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, TsÜS § 49 lg 3 :-)) ei paistnud väiksemate loomadega harjunutele lihtsalt silma. Õnneks olin mina ka reisil kaasas ning märkasin ühte võsas ragistavat elevanti viimasel hetkel. Tagurdasime, pildistasime hoolega ning märkasime äkki, et teisel pool teed auto kõrval on veel terve kari vante. Elevantsidega nalja teha ei maksa, poegi kaitsev elevant võib autole ohtlikuks saada. Ka sellel korral ähvardas elevant jala ja londiga ühte autot, mis oli sõitnud elevandipoja teeületuskohale liiga lähedale. Muuseas, elevant pidavat olema loom, kes sureb üsna koledal viisil. Nimelt ei saa ta süüa ilma hammasteta (ei ole mäletseja) ning elu jooksul vahetub tal kulumise tõttu 6 komplekti hambaid. Kui viimane komplekt ära kulub, ei saa elevant enam süüa ning sureb. Põhimõtteliselt siis nälga.

Pärast elevantside vaatlust enam midagi väga huvitavat ei toimunud. Sõitsime ka WC/piknikukohta, mis millegipärast oli seekord taraga ümbritsemata ning kui kodanikud kaasreisijad läksid kohast 50 meetrit eemale järve äärde, siis ütlesid parasjagu piknikukohta koristanud 5 kohalikku (üks k oristas, neli "assisteerisid" või umbes nii), et sinna minna ei tohi, äkki tuleb lõvi ja siis on probleem. Ette rutates võib öelda, et suuremaid kiskjaid me aga ei näinudki. Ilmselt ei ole neid seal nii arvukalt, kui mõnes muus Aafrika rahvuspargis. Eks siis tuleb jälle tagasi minna…

Mõeldes eelkõige lastele ja naistele, tuleb ka mainida, et nägime ka armsaid karvaseid loomakesi, kelle nimetus maakeeli võiks olla vist maaorav või koopaorav. Panen siia ka selle mõnusa loomakese/müstifikatsiooni (laen Rebaseonult) pildi. Ning loodetavasti pole kellelgi midagi ka toreda/tobeda pärlkana vastu:

Õhtul nägime ühe veelombi ääres veel ühte üksikut jooma tulnud elevanti ja hunnikut kaelkirjakuid, keda sai igast positsioonist pildistatud.

Ööbima sõitsime pargi keskosas olevasse Halali campi, milles ööbimine oli üsna kallis, 750 ühikut nägu kõikide mugavustega majakeses. Õhtusöögiks sõime väga head elandi nimelise looma liha. Söök on siin veidi odavam kui Eestis, kuid loomulikult palju parem (küsimus suurele ringile: kus pakutakse Eestist kallimat ja kehvemat toitu??). Ja ei saa ka jätta kirjutamata, et keset õhtusööki teatas Merle, et tal on kaasas 6 paari kummikindaid. Mille peale tekkis mõningane elevus ja arutelu, kuid segaseks see asi ikka jäi. Et miks kummikindad ja miks 6 paari. Loodetavasti toob homne päev selles küsimuses selguse.

Jürka:

Peale suurepärast õhtusööki suundusime taas laagritagust loomade joomalompi kaema. See suutis valmistada üllatuse musta ninasarviku näol (suht-koht haruldane). Leino ninasarvikut ei uskunud ja arvas selle teise tellitud veinipudeli tulemuseks. Vaateplats ise oli väga mõnus - pimeduses punane prože lombile suunatud, kaljurüngastele rahnude vahele betoneeritud platvorm rookatuse ja pinkidega, kus statiivi taga päris mõnus oli õlut libistada. Ninasarvikust sain ainukesena pildi, kuna ülejäänud seltsimehed ei viitsinud 200m kaugusele autosse apastraatide järgi minna.

Hilisema õhtu naelaks osutus meie laekumine loodži retseptsiooni. Kuna seal kedagi ei olnud, üritasin kontakti kellegi restorani naisterahvast asjapulgaga. Tädi paistis olevata üsna (ebameeldivalt) üllatunud, et mingi meiesugune seltskond peale pimedat veel on välja ilmunud ning küsis: "Kust teie siis nüüd tulete?" Kuna vastustena oleks võinud tulla kõne alla näiteks laagri tagune ninasarvikulomp või Eesti, siis pidasin vajalikuks täpsustada: "Kas praegu või üleüldse?", põhjustades seltskonnas väikese elevuse:) Asi aga oli selles, et pimedas ei tohi väljaspool laagreid kolada ning tädi oli lihtsalt üllatet', nähes meiesuguseid veel sisse marssimas.

Merle: lisan mõned illustreerivad fotod veel, et kuidas see fotojaht Etoshas käib. Autost võib väljuda ainult selleks ettenähtud kohtades (nn. piknikuplatsidel).

Muidu pead suutma tulistada oma objektiiviga ikka autoaknast...