Merle:
Päeva kilometraaž: 419 km
Tänane päev algas väga vara. Äratus 4:30, et 5:00 juba valmis olla ning jätkata Theo’ga kokkulepitud Sossusvlei sissepääsuprojekti. Aga mis sellest kasu, et meie varajased oleme. Värav tehakse siiski alles 5:45 lahti ja ega me enne siit läbi ei saa, kui mingi väravamees välja ilmub ja selle lahti teeb. Nii me siis istume värava taga autos mõne hetke ja vaidleme veidi omavahel, et mis see Theo ikka täpselt rääkis. Variant on, et peaksime mingit teist teed pidi minema, kuskilt värava kõrvalt.
Meie taha aga saabub veel üks auto, kus üsna üheselt ja selgelt kari valgeid debiilikuid sees – lastes närviliselt signaali, et tulgu ometi keegi kuskilt ja tehtagu värav lahti. (Pärast selgub, et neil pole ka kella. Kust küll sellised saabusid? 5tk lausa!). Ühesõnaga, see debiilikute kamba autojuht kõmbib valvuri maja juurde ja räägib midagi kõvasti sealse mehega, kes on alles ärganud ja hambaid peseb
(Jaanus: pärast selgus minu arvates see, et too mees polnudki valvur, nood tulid autoga. Vaesel mehel lihtsalt maja vale koha peale ehitet) Et ka ise olulisest infost osa saada palub autojuht Jyrka Leinol autoaken alla lasta ja… …ja nii see aken jääbki. Kõik! Aken enam ei liigu! Ei üles ega alla. Kell on 5:15, väljas on kottpime ja külm. Tore küll! Oli seda jama veel eelviimasel päeval vaja. Aga mingi ‚autoprojekt’ peab ka ikka olema, kuidas siis muidu.
Selge on, et selle lahtise autoaknaga me ikka väga kaugele ei sõida (düünideni on väravast ca 50 km). Aga kuna väravad on niikuinii kinni ja avatakse alles 5:45, siis otsustame minna kõrvalasuvasse tanklasse (kus valgustus) ja püüda selle aknaga midagi teha. Ei hakka seda suss-muss teed otsima, isegi kui see olemas on kuskil… Olulisem on see aken korda saada ja meil on täpselt pool tundi rahulikult aega sellega tegeleda. Naks-naks sai Leino selle ukse polstri niipalju lahti, et käsi vahele ajada ja aken üles saada. Ja kõik, rohkem me seda nuppu enam ei puutu :)
Väravas oma jutt Theo’st (kes olla selle camp’i manager ja nimi Theo on kui võlusõna) ja hilisemast maksmisest ära räägitud anti meile luba parki sisenemiseks.
Väljas on veel kottpime, kui alustame sõitu düünidele. Oluline on olla seal kohal täpselt päikesetõusul ja siis seda värvide mängu jälgida. Kui sul on valida, kas vaadata düüne õhtu- või hommikupäikeses, siis targad reisiraamatud soovitavad seda teha kindlasti hommikul.
Kuid väravatest põhidüünideni on tubli tund veel sõitu. Kui Sesriem’i asulani viivad kruusateed (ja päris pikalt ikka), siis väravatest kuni düünideni on asfalt. Eks see ikka nn turistide turvalisuse huvides ole, kes siin pimedas stardivad päiksetõusu püüdma ja kruusatee teadagi keerutab kõvasti tolmu üles. Esimene nn. turistide düün on Dune 45. Nime saanud sellest, et asub Sesriem-Sossusvlei maantee 45’ndal kilomeetril. Meie ees olev turismibuss keerab seda vaatama. Meie paneme edasi, ja jõuamegi esimesena Sossusvlei düüni 4x4 veoliste parklasse. Kellel ainult kaherattavedu, peab jääma mõned kilomeetrid eemale parklasse ja sealt kas siis jalgsi (aga tee on kohati juba täitsa liivane!) või siis väikeste tasuliste matkaauto-bussidega edasi liikuma.
Kuna on madalhooaeg siis ega pärast meid väga palju teisi autosid parklasse ei saabugi. Ruttu fotokodinad seljakasse ja düüni harjapidi ülesse. Ronimine võtab veidi võhmale, kuid ei midagi hullu.
Mida aga ei ole, on seda hingematvat värvide mängu :( Oleme küll Namiibia ühe tuntuma turistide ‚lõksu’ juures ja peal, kuid hinge kinni see küll ei võta. Ei saa öelda ka, et väga lahja oleks… Kuid emotsioone on nii palju juba olnud, et reisi viimastel päevadel ehk oled juba Namiibia ilu ja võluga harjunud.
Või siiski, nüüd tagantjärgi vaadates seda pilti pole neil värvidel ju häda midagi...
Ilm on pilvine (kust need pilved küll tulid, sellel aastaajal peab taevas olema pilvitu ja veelkord pilvitu!), kuid ega ilma ju tellida ei saa…
Teeme ‚kohustuslikke’ pilte ja ootame, et päike välja tuleks. Mõnevõrra selget taevast pilvede vahel on. Lõpuks ta tuleb ja nüüd on ilus(am) küll. Leino ja Jyrka lähevad ees ära alla. Meie Otsaga teeme veel mõned pildid ja laskume teisest küljest.
Nii, nüüd edasi järgmisi düüne vaatama. Hullult tahaks sellist pildi, nagu LP kaane peal – düün tagaplaanil ja surnud puu ees. Dedvlei on see koht. Kuid sinna on jalgsi maad ca 6 km. Ja mitte ainult niisama jala, vaid liivas. Ja siis teine 6km veel tagasi ka. Oleme hommikul vara tõusnud, juba jõudnud mässata selle auto esiukse klaasiga ja sõitnud ca tund veel düünideni, nii et kõigil on selline rammestus (eks kõht tühi ja veidi unine olek ka), et mitte keegi ei ilmuta vähimatki entusiasmi võtta see teekond nende piltide pärast ette. Hea meelega ei tule üldse meie ‚supermugavalt’ autoistmelt välja :)
Otsustame hakata tagasi sõitma ja eks teepeal ole näha, kas jäävad mõned kabedamad vaated ette või mitte...
Dune 45 juures peatume meiegi pikemalt ja klõpsime pilte. Siin on mõned kuivanud puud ka.
http://en.wikipedia.org/wiki/Dune_45
Mingi hetk düünide juurest tagasiteel Sesriemi teeme hommikusöögi peatuse. Õigemini juba nn
brunch'i, sest päike on kõrgel taevas juba.
Siin pilt sellest turistidele 'turvalisest' Sesriem-Sossusvlei asfaltteest.
Jürka vahemärkus: Väga mõnus on ilusal maastikul piknik omatahtsi üles lüüa - kohvikann gaasipriimusele, toolid-lauad üles, söögiasjad külmikust välja. Taustaks väike jõesäng, üksikud kõrbepuud ja -puhmad ning loomulikult maailmakuulsad düünid :)
Sesriem’i tagasi jõudes maksame ausalt selle sisenemismaksu ära ja üritame meeleheitlikult seda paberit mõnele väravaametnikule ette näidata. Pole aga seal kedagi… Ju siis keskpäeval ei soovi keegi düüne vaatama minna.
Sesriem’is on veel üks vaatamisväärsus –
Sesriem’i kanjon, 30m sügav. Vaatame ka selle üle.
Vaatamisväärsused siinkandis ja seega ka kogu nn. Namiibia reisiprogramm (kohapeal muudetud kujul, ära jäi Caprivi sõit) läbitud, asume Windhoeki poole teele.
Putkaraamatust valin meile viimaseks ööks välja Lake Oanab Resort’i (Rehoboth’i linna lähedal). See on järve (!) ääres (nagu nimestki lugeda võib), ei ole hinnalt kallis ja asub Windhoekist ca 100 km kaugusel. Nii jääb meile viimaseks hommikuks sõita ainult ca tunnike asfalti mööda.
Tee Oanab’i on jällegi väga ilus. Mäed, kurud ja käänulised (kruusa)teed. Näeme ahve ja üritame neid pildile saada ja õunaga üle kavaldada. See viimane ei õnnestu hästi. Seega ahvipildid tulevad nagu nad tulevad, vähemalt minu tehtud piltidel peab näpuga näitama, et näe, siin on ahv!
Siis proovime pildile saad seda vihmavarju moodi puud. No midagi vist sai kah. Kuna on talv, siis see, nagu ka teised puud raagus.
Sama pilvine kui hommikune taevas on ka minu nägu, kui autol läheb põlema bensutuli ja lähima tanklani (Rehoboth) on ikka päris palju sõita. Kas ikka veab välja? Kui selgub, et selles üldises putkaraamatus on see Oanab’i kuurort märgitud suht suvaliselt ja see ei asu üldse selle tee ääres, mida pidi meie suurele maanteele läheneme, käib kerge jutt küll seest läbi. Aga mis seal ikka – tuleb see mis tulema peab. Õnneks on veel valge, me ei ole ei suurest maanteest ega Windhoekist ülemõistuse kaugel ja lennukini on veel ca 24h aega. Aga siiski läheb kõik õnneks. Jõuame ilusti Rehoboth’i tanklani, ehkki Jyrkale (kes oli roolis) tundus küll, et keeramisel suurele teele tegi auto jõnksu (nagu ei saaks kütust kätte).
Lake Oanab Resort on muidugi äge! Midagi täiesti skandinaavialikku! Vaevalt midagi sellist tuled Namiibiasse otsima, kuid samas on mõnusalt kodune...
Namiibia suurima (tehis)järve ääres kaljudel on majad nagu mökkid. Meie üürime ligi 2000 eek eest suure 3-kordse majakese (alumisel paadid), teisel korrusel suur köök-elutuba, 2 magamistuba, WC-dushiruum ja kolmandal veel suur magamistuba koos WC-dushiruumiga. Superluks! Viimaseks ööks eriti.
Asjad tuppa tassitud, ennast pestud-kasitud siirdume resort’i keskusesse restorani õhtust sööma. Kuna kuurorti territoorium on päris suur, siis see on ikka oma 15min kõndida. Kuid öö on soe ja valge (kuu paistab) ning pärast pikka autosistumise päeva on see väga hea.
Ning toit on jälle või endiselt, kuidas võtta, väga hea :)
http://www.oanob.com.na/
Pindala: 824 268 km2 (ehk 20X suurem kui Eesti)
